Eelmisel hooajal Paf Eesti-Läti korvpalliliigas ja Eesti meistriliigas igas mõttes oma senise karjääri parima hooaja teinud Pärnu Sadama ääremängija Mihkel Kirves jätkab ka algaval hooajal suvepealinnas. Kuigi Kirves on alles 25-aastane, siis on tunne, justkui mees on igavesti meistriliigas mänginud – algav hooaeg saab 197 cm pikkuse jõujuurika jaoks sel tasemel olema juba 11.
Kirves kogus eelmisel hooajal Eesti-Läti liigas kogu hooaja peale 29 kohtumisega keskmiselt 29,3 minutiga 14,1 punkti, 8,7 lauapalli, 2,5 resultatiivset söötu ja 1,7 vaheltlõiget ning koos meeskonnaga võideti lõpuks pronksmedalid. Eesti meistrivõistlustel olid tema numbrid veidi tagasihoidlikumad, aga see-eest lõpptulemuseks oli meistritiitel. Korvpall24 portaal istus Kirvesega intervjuuks maha Kohilas juuli viimasel päeval toimunud 3×3 korvpalliturniiril ning rääkisime eelmise hooaja emotsioonidest, mõtetest enne uut hooaega ning põhjustest, miks ta otsustas Pärnus jätkata.
Eraldi räägime Kirvesest ja kolmepunktivisetest, mis aasta-aastalt on üha paremini ühte lausesse hakanud kokku käima. Loomulikult küsisime Mihkli käest ka viimaste kuude kõige põletavama küsimuse – kas Eesti korvpallis on probleeme füüsilise võimekusega või mitte. Kirves rääkis huvitava loo tema enda murdemomendist, kui ta väikese kõhukesega noorkorvpallurina ühel suvel otsustas oma võimsale füüsisele aluse laduda.
Kas eelmise superhooaja lõpuemotsioonid on suve teisel poolel juba lahtunud ja mõtted on uue hooaja juures või veel kannab?
Ei, enam ei kanna. Aga aeg-ajalt tulevad mingid seigad meelde. Oli väga kõva emotsioon lõpetada hooaeg sellise võistkonnaga ja sellise rahvamassi ees. See oli uskumatu, mis seal kõik oli. Korrata on seda raske, aga eks anname uuel hooajal endast parima.
Kas korvpalluri elu ongi selline, et võidad kõik ära ja kõik on ekstaasis ning siis kohe varsti on jälle argipäev?
Kahjuks küll (Naerab.). Mingi aeg on see emotsioon üleval, aga siis käid puhkusel ära ja kõik hakkab uuesti nullist. See emotsioon lahtub tegelikult isegi varem. Tänuüritused toimuvad ära ja siis ongi juba tavaline argipäev. Kes puhkab, kes hakkab tasapisi liigutama. Nii kurb, kui see ka ei ole, nii see kahjuks on.
Kas see märge CV-s, et oled Eesti meister, aitab välismaal ka uksi lahti teha või ei oma meie liiga kaugelt vaadates suurt tähtsust?
Ma ei usu, et Eesti meistri märge midagi loeb. Lihtsalt endal on 10 aasta pärast hea sellele tagasi mõelda, et olin Eesti meister ja mis vinge emotsiooni see tõi.
Uuel hooajal jätkad Pärnus. Kas see oli lihtne otsus või pidid pikalt mõtlema?
Eurosarja tõttu oli see lihtne otsus. Kuna eurosari sai suhteliselt varakult kindlaks, siis see otsus tuli äärmiselt lihtsalt. Klubi ambitsioonid on suuremaks läinud. Minule tundus loogilise valikuna jätkata ja vaadata, mis uuel hooajal saab. Arvan, et see hooaeg saab väga põnev olema.
Uus peatreener on kogu tiimile ja kindlasti ka Sinule uus harjumise koht. Mida Toomas Annuk klubisse uut toob ja Heiko Rannulaga võrreldes teistmoodi teeb?
Nagu ta ise öelnud on, siis suures plaanis ta kardinaalselt midagi muutma ei hakka. Eks tal mingid omad mõtted on, aga mängija saab iga treeneri käest õppida. Minul saab igatahes huvitav olema. Heiko teadis mind läbi ja lõhki ja mina teadsin teda kui treenerit läbi ja lõhki. Mängud Kalev/Cramoga võivad tulla huvitavad (Naerab.). Eriti meile endale, et kes kuidas reageerib. Annukiga koostööd ma seni veel teinud pole. Oleme suve jooksul muidugi suhelnud, aga treeneri ja mängija vaheline koostöö kui selline meie vahel seni puudub.
Ütlesid juba ise ka, et eelmise hooaja meistritiitlit korrata on raske. Kui keeruline on Sinu jaoks minna sellisesse olukorda, kus Sa tead, et eelmise aasta latti on väga kerge maha ajada?
Seda, mis sul lõpuks näppude vahele jääb, näed alles hooaja lõpus. Meil oli eelmisel aastal ka kehvasid hetki. Küll saime TalTechilt jaanuaris mingi 20 punktiga ja siis Raplalt 30 punktiga, aga siis vaatad kogu hooajale tagasi ja oled Eesti meister. Neid vahepealseid halbu hetki ei peaks võib-olla nii tugevalt läbi elama. Tähtis on see, et hooaja lõpuks mängib võistkond ühes rütmis, käib ühte jalga ja hoiab kokku, nagu me mullu Pärnuga hoidsime.
Mis teie pluss Pärnus siis oli? Mulle tundus, et teil olid rollid ideaalselt paigas. Lõpuks tulid viimased õiged mehed õigel ajal juurde ja see loksutas kõik paika.
Jah. Kõik said lõpuks aru, mis nende ülesanded on. Hooaja alguses polnud kõigil võib-olla rollid päris selged ja tulid ka vigastused. Hugo (Toom) langes ära ja (Artur) Konontšuk langes ära. Siis tuli Al (Alterique Gilbert – toim.) ja Troy (Barnies) tuli hiljem järele ning see kuidagi loksutas rollid hästi paika. Kui Troy vigastada sai, siis naasis Konontšuk samas rollis tema asemele. Kõik oli hästi paigas, isegi siis, kui Gilbert lõpus ära kukkus. Arvan, et see sats oli nii enesekindel ja teadsime, et suudame kõigiga mängida.
Kas Pärnu Sadam oli eelmisel hooajal Eesti parim sats kaitses, eriti just play-off‘i faasis? Kas on üldse mingit küsimust?
Heiko (Rannula) võistkonnad on alati sellised. Mina olen temaga mänginud ja ta teab, et põhiline töö on kaitse. Kunagi kui me alustasime, siis põhiteema oli kaitse ja rünnakul saad siis, kui keegi kuskilt kõrvalt ära unustas. Heiko kui treeneri jaoks algab mäng kaitsest ning kiirrünnakud ja lahendused rünnakul tulevad siis lihtsamalt. Kui meil oli kaitses läbisõiduhoov, siis ega me mängu ei teinud.
Kõrvalt vaadates tundub, et Sa oled hakanud üha rohkem kolmeseid viskama ja ka tabama. See tõmbas Pärnu rahva ja Sinu meeskonnakaaslased kõvasti käima. Karjääri lõpuks võtad ja harjutad endale korraliku kaugviske?
Ikka (Muigab.). Mul on veel viis aastat aega rapsida, sealt edasi peab hakkama paremini tabama, kui veel mängida tahan (Kirves vihjab tõenäoliselt ajahetkele, kui ta saab 30-aastaseks – toim.). Siin ka (Kohilas toimunud 3×3 korvpalliturniiril – toim.) praegu sisse ei saanud, aga küll läheb hooaja jooksul paremaks.
Kas Sulle lihtsalt pole viskekätt n-ö antud ja pead selleks hullult tööd tegema?
Kui ma maast madalast Sakus alustasin, siis oli vise tegelikult täitsa olemas. Siis oli see sujuv ja liigutus oli okei. Aga mul oli 2012/13. hooajal seljavigastus ning siis ma tegin ainult jõusaali ja sõitsin väga palju ratast. Juurde tuli nii kasvu kui ka lihasmassi ja vise läks kuidagi puiseks. Kuskil sel ajal kadus vise ära ja on paras kang olnud.
Seda üllatavam on, et Sa ennast ikkagi nii kõrgele tasemele välja mänginud oled, kuna pikkuse mõttes oled Sa korvialuse mehe kohta ju alamõõduline.
Eks ma proovin seda kuidagi kompenseerida. Pikkust pole ka antud nii palju, kui tahaks, aga kuidagi peab seal korvi all ära seisma. Arvan, et seni olen hakkama saanud. Nüüd ongi küsimus, kas lisada veel lihasmassi või hoida seda tasakaalu, et suudaks natuke jalgu ka liigutada, et väiksemate ja kiirematega päris hätta ei jääks.

Sel suvel kerkis Eesti korvpallis esile füüsise teema. Nii meeste koondis kui ka noortekoondised jäid ühel hetkel ja korraga vastastele väga hullult alla. Sinul pole füüsisega vist kunagi suuri probleeme olnud? Kas see on puhas raske töö või mõni ongi füüsise poolest andekam?
Kui olin 14-aastane, siis oli mu toitumine vale ja tuli ikka punu ette (Naerab.). Kaal oli suur ja jalad ei liikunud, aga sellest sai kuidagi lahti. See oli täpselt enne, kui ma Pärnusse tulin. Too suvi kuidagi loksutas asja paika. Markko Arro oli minu esimene treener ja tema ütles, et kurat, sa ei jaksa joosta ja sul on kere nõrk. Siis ma ühel suvel mõtlesin, et davai, ma nüüd panen, ning kere läks tugevamaks ja jooksuvorm läks ka paremaks. Sealt edasi olen vaeva näinud ja suvel käin regulaarselt jooksmas. Pigem on see ikkagi töö. Mingid füüsilised eeldused võivad sul olla, aga pead vaeva nägema. Päris nii pole, et ühe korra käid jooksmas ning oled maru vastupidav ja tugev. Selle taga on kõva töö.
Mida Sa siis arvad, kas Eesti korvpallurid teevad enda kallal vähe tööd või tehakse seda valesti või milles probleem on? Või tegelikult polegi probleemi?
Mingi probleem kindlasti on. Ma ei tea, kui palju see U16 ja U18 vanuseklasse mõjutas, aga vahepeal oli koroonaaeg ja ma ei tea, kui palju keegi käis trenni tegemas. Mina suutsin ennast selles vanuses juba ise tegema sundida. See on tore, kui sul on suvel mingid laagrid ja trennid, aga sa pead ka vabal ajal aktiivselt puhkama. Päris nii pole, et istud päev läbi arvuti taga. Mina soovitan kasvõi mingi jalutustiiru teha. Kui sa päev läbi arvuti taga istud, siis see tapab lõpuks ära. Kui mul on puhkepäev, siis ma proovin vähemalt jalutada, et saaks natukenegi vere liikuma. Ma ei tea, kas see on mul kusagilt kaasa tulnud, aga nii ma lihtsalt tunnen ennast paremini. Aga eks see on iga mängija enda asi.
Millal Pärnul uueks hooajaks ettevalmistus ametlikult hakkab?
Minu teada on stardipauk 15. augustil. Ehk siis jääb kuskil kuu aega, enne kui meil tuleb Belgradi sõita. Ma ei tea, kuidas välismaalastega on. Pole viimaseid uudiseid uurinud, et millal nemad jõuavad. Troyga on lihtsam, sest teised mängijad juba tunnevad teda. Eks paistab, kes meile veel juurde tuleb.
Sa tead komplekteerimisest ilmselt natuke rohkem kui avalikkus. Kuidas uue hooaja Pärnu sats on, kas samal tasemel, mis eelmisel hooajal?
Seda on väga raske hinnata. Arvan, et see selgub hooaja jooksul. Pakun, et meil on veel kaks või kolm mängijat puudu, kes tulevad juurde ja keda mina ei tea. Usun, et suures plaanis jäävad võistkonna tugevused samaks. Väga huvitav saab olema see Ukraina sats (Prometey), kes juurde tuleb. Ma vaatasin nende rosterit…
Nende puhul räägitakse ulmelistest eelarvetest.
Saab huvitav hooaeg olema (Muigab.). Usun, et kui me terved püsime ja keegi ära ei kuku, siis peaksime ikkagi medalikonkurentsis olema.
Eurosari tähendab, et peate kohe hooaja alguses superheas vormis olema. See on natuke teistmoodi kui tavaliselt?
See on natuke teistmoodi, jah. Ma ise pole kunagi hooaja alguses suurepärases vormis olnud, detsembris või jaanuaris juba võib-olla.
Uus peatreener on ka ehk siis liiga keeruliseks te ilmselt ei saa seda asja kohe alguses ajada?
Arvan, et alguses võtame mingid asjad läbi. Meil on suht kogenud mängijad ja nad võtavad uusi asju hästi vastu. Ma ei usu, et sealt tuumateadust tuleb. Arvan, et läheb hästi.




