Close

INTERVJUU | Johannes Kirsipuu: näitasime, et Eesti poisid oskavad ka natuke kossu mängida

-Johannes Kirsipuu | Foto: Siim Semiskar

Eesti U20 korvpallikoondise emotsionaalne ja kiire tagamees Johannes Kirsipuu seisab oma karjääris murrangulisel hetkel, kui uuel hooajal alustab 20-aastane eestlane esimest aastat ookeani taga USA ülikooliliigas NCAA. Central Arkansase kolledžitiimis mängima hakkav 188 cm pikkune mängujuht saab meeskonna juurde minna väga hea emotsiooni pealt, kui Tbilisis toimunud B-divisjoni EM-turniiril aitas ta meie U20 koondisel võita pronksmedali.

Korvpall24 rääkis Kirsipuuga juuli viimasel päeval Kohilas toimunud 3×3 korvpalliturniiril, kus tagamees tuli lihtsalt mängimist nautima. Pikk intervjuu kujunes oluliselt mitmekülgsemaks, kui esialgu arvata võis. Loomulikult uurisime erinevate nurkade alt U20 koondise soorituse kohta ning saime teada nii mõndagi põnevat, mida teleekraani vahendusel mängudele kaasa elades oli keeruline või lausa võimatu märgata. Näiteks seda, milline oli Alar Varrak treenerina.

Omajagu aega panime ka Kirsipuu uuele hooajale USA-s, kui noormees on valmis selleks, et esimesel ülikooliaastal ei pruugi väga palju mängida saada. Aga kõva töömehena on pikalt USA-s mänginud eestlane valmis vajadusel ka kella viiest hommikul ärkama ja esimesed visked korvi suunas läkitama. Küsisime Kirsipuult ka, kas Ameerikas tehakse siis trenni rohkem või on seal mingid muud imenipid, miks peaaegu kõigile liha luudele juurde pakitakse.

Johannes, U20 B-divisjoni EM-turniiril võitsite pronksmedalid ja mis ilmselt kõige tähtsam, vähemalt Eesti korvpalli jaoks, A-divisjoni koht järgmisele koondisele. Kuidas ise need emotsioonid kokku võtad?

Ütleme nii, et A-divisjoni koht oligi meie eesmärk. Eks see Serbia mäng jääb natuke kripeldama ja mingid asjad oleks võinud seal teistmoodi teha, aga kõige suurem eesmärk sai täidetud. Oleme A-divisjonis ja arvan, et see on järgmisele aastakäigule hea madistada.

Kas Serbia oli siis teistest koondistest kõvem? See oli ainus kaotus, mis te üldse kogu selle tsükli peale saite sel suvel.

Serbia koondises mängisid mehed. Seal olid suured poisid vastas. Kui sa võrdled meie koondist ja nende koondist, siis mitte, et meie koondis nüüd nii väike oleks olnud, aga nemad olid ikka suuremad. Nad panid oma asjad ära ja meie ei pannud.

Aga nii teisest klassist nad ei olnud, et võiduvõimalust üldse ei olnud?

Me ise mängisime halvasti. Kõik võistkonnad olid võidetavad, aga selles mängus ei kukkunud ja kõik nägid ise, et esimesel poolajal panime null kolmest. Kaheteistkümnest null. Eelnevad mängud olime paugutanud ikka korralikult. Ei tea, võib-olla ülehäälestatus ja väike vibra oli sees, kuna ikka poolfinaal ja Serbia vastas. Arvan, et kõik need asjad mängisid natuke rolli.

Mängupildi järgi tundus, et koondise sisekliima oli super ja nagu Sa ütlesid, et kui visked ka kukkusid, siis võis põhimõtteliselt ükskõik kellega mängida.

Oi, siis oli lust mängida. Sats ise oli väga kihvt. Oleme ju U14 vanusest saati kõik koos mänginud ja kõik teavad, mida keegi teeb. 2003. aasta poisid sulandusid ka väga hästi sisse. Satsi vaim oli super, paremat lihtsalt pole. Treenerite koosseis ja kõik füsiod olid ka head. Hea tunne oli seal koondises olla. Kõik hoidsid üksteist ja kui midagi oli, siis astuti üksteise eest välja.

Iseloomusta peatreener Alar Varrakut. Missugune treener ta on ja kui palju Sul temaga enne kokkupuudet on olnud?

Kokkupuude oli korraks U18 vanuses, kui mängisime kaks mängu Soomega. Siis oli ta meil abitreeneriks Heiko Rannula kõrval. Varrakule meeldib kiire koss ja kui on vaja rahulikult võtta, siis ta võtab rahulikult. Midagi halba tema kohta öelda ei saa. Eks igal treeneril on oma käekiri ja ma usun, et need erinevad käekirjad arendavad mind mängijana kõvasti.

On ta nõudlik treener?

Pigem on küll.

Mingiks laadaks asi minna ei saanud?

Ei-ei, seal pandi kohe kord majja ja selleks polnud üldse võimalust ka. Temale on hästi tähtsad väikesed pisidetailid, aga need ongi tegelikult tähtsad. Näiteks kus kohas sa palli saad, kus tsoonis sa pick & roll‘i mängid, milline kaitseasend sul on, kui sa oled kaitses abistaja, siis kus sa roteerud, kui kaitses olles tuleb weak side‘i (pallita äär – toim.) pealt mingi tegevus jne.

Huvitav on see, et kui te mängisite kunagi U16 koondisega A-divisjonis, siis üheksa meest olid täpselt samad, kes nüüd U20 koondises. Mida see näitab? Kas te teisi mehi polegi pildile lasknud?

Ma ei ütleks, et uusi mehi pole. Mõned sähvatused on ikka juurde tulnud. Ma ütleks, et meil kõigil on selline treeningmentaliteet, et pärast harjutuskorda tehakse veel viskeid ja jõusaalis rassitakse kõvasti. Mehed teavad, mis nad tahavad ja nad tahavad korvpalliga leiva lauale saada. Selle nimel peab vaeva nägema.

Kui meestekoondis sel suvel MM-valikmänge ning U16 ja U18 Põhjamaade meistrikaid mängisid, siis kerkis üles füüsilise võimekuse mure Eesti korvpallis. Aga U20 koondisel füüsise taha kindlasti midagi ei jäänud. Kas kinnitad, et see nii oli?

Jah. Enamus satsist on ka meeste vahel mänginud ja kehad on olemas.

Vastupidavuse taha ka midagi ei jää?

Tead, vahest ikka jäi. Mul endalgi oli vahel nii, et jooksed paar otsa ja siis on kops veidi kinni. Aga enamjaolt oli küll kõik normaalne. Arvan, et see tuleb rohkem tahtmise pealt. Poisid väga tahtsid mängida. Kui sul on süda ja tahtmine mängus, siis sul pole piire.

Sa oled nüüd pikalt ookeani taga olnud. Kuidas siis on, kas Eestis tehakse vähem trenni ja pööratakse füüsisele vähem tähelepanu? Kõik, kes USA-sse lähevad, räägivad, et seal pannakse füüsisele meeletult rõhku ja ka peenikestel poistel on paari aastaga lihased peal. On see siis nii erinev?

Mingil määral on ikka erinev, aga ma ei ütleks, et Eestis sellega halvasti on. Sverre (Aav) on siinkohal väga hea näide – selline turske kutt. Hugo (Toom) täpselt samamoodi. Ma ei teagi ausalt öeldes, kas seal see nii erinev on…

Või on küsimus ikkagi konkurentsis? Kui sul on kogu aeg endasugused või endast paremad kõrval, siis…

Tead, see võib täitsa nii olla. Seal kindlasti pole nii, et oled Euroopast, lähed sinna ja saad kohe mänguaega. Sa võid Eestis olla kõik MVP-d ja asjad, aga kui USA-sse lähed, siis alustad seal täiesti puhtalt lehelt. Täiesti nullist.

Ja näiteks Sinu pikkuse ja kiirusega tagamängijaid on seal ilmselt jalaga segada?

Oi, neid on kõvasti. Seal peadki teistest erinev olema ja siis kas teed jõusaalis mõned lisatrennid või käid hommikuti kella viiest viskamas. Iga trenn annab midagi juurde. Päeva lõpus pead mõtlema, kas said sel päeval paremaks, jäid samaks või läksid halvemaks. See on natuke selline mentaalne mäng, et kui väga tahad, siis on kõik võimalik.

Kas Sinu emotsionaalsus väljakul on kuidagi Ameerikas külge tulnud või Sa oledki inimesena selline?

Eks mingis mõttes on Ameerika mind ikka muutnud. Ameeriklased on hästi emotsionaalsed. Kui midagi juhtub, näiteks keegi paneb tähtsas mängus lay-up‘i või kolmese, siis kõik on püsti ja karjuvad rõõmsalt. Kui on tähtis mäng, siis iga korv loeb. Kui me 40 punktiga võidame ja keegi tabab kolmese, siis sellist suurt emotsiooni ei ole. Emotsiooni tuleb üleval hoida, sest emotsiooni pealt saab väga palju asju teha. Kui mängid pea maas, emotsiooni pole ja võistkonnakaaslased ei toeta, siis on natuke kurb mängida. Aga kui on vähemalt üks vend, kes ergutab ja utsitab kõiki, siis on endalgi parem tuju ja tuleb energiat juurde. Näiteks oled kaitses ja ei jaksa mitte midagi teha, aga keegi ütleb sulle pingi pealt, et davai, pinguta veel, läheb-läheb, siis see annab ikka kuskilt mingit jõudu või särtsu juurde. Tunned, et võistkond on seljataga ja kui midagi läheb pekki, siis kõik toetavad. Selline asi peab olema.

Tundus, et U20 tiimis olidki just Sina see mees, kes võttis meeskonna käimatõmbamise ja emotsiooni hoidmise kohe algusest enda peale. Sa vist naudid ka seda rolli?

Muidugi. Vahva on vaadata, kuidas poisid on muidu tuimad kui kivid, aga kui mäng hakkab pihta, siis tõmbad nad käima. Ja neil tuleb kohe mäng välja ka. Ma räägin, emotsiooni pealt võib hästi palju asju tulla. Rahvale on ka põnevam vaadata, sest kes ikka tahab vaadata mängu, kus meestel on pead maas või kurvad näod ees. Kui paned korvi, siis on ikka kõva värk ja oled tubli. Emotsioon peab kogu aeg üleval olema. Kui natukenegi langeb, siis tuleb jälle üles upitada. Kui midagi juhtub, siis juhtub. Pole hullu.

-Johannes Kirsipuu ja Eesti U20 korvpallikoondis | Foto: fiba.basketball

Mänguliselt oli hea kontrast kahe mängujuhi vahel ehk Sina ja Kasper Suurorg. Olete mängustiililt üsna erinevad. Sina tulid pingilt ja panid kohe nullist sajani asja käima, Suurorg jooksis küll ka, aga rohkem kontrollis tempot ja vajadusel võttis seda ka maha. Kas endale tundus ka nii?

Mängutempot tuleb kontrollida. Kui on vaja panna, siis on vaja panna, ja kui pole vaja panna, siis võtame rahulikult. Aga ikkagi, kui on võimalus ja saad kiire korvi, siis paned selle kiire korvi, mida seal ikka arutada. Vahel peab kabet mängima, vahel malet.

Uurime Sinu tuleviku kohta ka. Mis Sinust uuel hooajal saab?

Praegu on mul Central Arkansase ülikoolis stipendium olemas. Treenerid ootavad mind sinna ja on väga elevil. Kergemaks midagi kindlasti ei lähe. Ülikoolisatsis on mängujuht juba ees, aga vaatame samm sammu haaval, mis saama hakkab. Mingeid ulmelisi ootusi ma sinna endale peale ei pane, kuna tuleb ikkagi freshman-aasta ja esimesel aastal on suhteliselt raske põllule saada. Aga eks ma olen ka selline, kes teeb ka hommikuti trenni ja viskeid.

See on nüüd Sinu esimene hooaeg ülikoolis, enne oli prep school. Mis nüüd muutub Sinu kui korvpalluri elus ja õppimises?

Absoluutselt kõik! Elamine on vähe kobedam kui enne ja õppima lähen ülikooli.

Mida Sa õppima hakkad?

Praegu võtsin tavalise äri, sest ma ei taha praegu midagi väga keerulist võtta. Vaatan rahulikult, mis sobib ja kuidas tunne jääb. Järgmisel ja ülejärgmisel aastal saab veel eriala vahetada, seega kiiret sellega pole.

Mis tasemel see kool korvpalli mõistes on?

Ma ütleks, et selline mid-major ehk kuskil seal keskel.

NCAA esimene divisjon ikka?

Ikka-ikka. Divisjon on esimene ja Marten Maide endine ülikool Liberty on meiega samas konverentsis. Pole üldse halb kool. Nii palju, kui ma treenerite jutust aru saan, siis iga aastaga on pealtvaatajate arv kasvanud, kuna tulemusi hakkab järjest tulema ja konverentsis tegid nad mullu päris kena hooaja. Ütleme nii, et minule sobib väga hästi. Seal on kõik tingimused olemas, mis mul vaja on, treenerid usaldavad ja tahavad kiiret mängu. Mingit probleemi pole.

Paljudel eestlastel, sh Sinu koondisekaaslastel nende esimesel hooajal mänguminuteid sisuliselt üldse ei tulnud, ainult trenni tuli rühkida. Oled Sa selleks valmis?

Jah. See on juba ammu teada, et freshman-aastal palju mänguaega ei saa.

Kui Sa just mingi superstaar pole.

Täpselt. Kui sa superstaar pole, siis on suhteliselt keeruline põllule saada. Sellega peab lihtsalt arvestama ja kannatlik olema, trust the process (usalda protsessi – toim.). Teed omad asjad ära, arened, vaatad ja kompad, mis ja kuidas käib, sest keskkoolikorvpall ja ülikoolikorvpall on kaks täiesti erinevat asja. Seal on kehad suuremad ja kiiremad, pead palju targemalt mängima, iga rünnak ja korv loeb. Märtsihullusel näeb ka, et paar pallikaotus tuleb ja kogu mäng muutub. Siis paned kaks kolmest ja oledki mängus tagasi. See kõik käib nii ruttu ja see vajab kindlasti harjumist. Aga usun, et olen ennast nende viie aastaga päris korralikult välja koolitanud, sest igal aastal oleme mänginud nende vendadega, kes lähevad ülikooli. Ehk siis alates keskkooli esimesest aastast olen mänginud vanemate kuttidega, kellest mõni mängib praegu Texas Techis või Pittsburghi ülikoolis. Olen mänginud isegi selliste kuttide vastu, kes praegu NBA-s. Kool on olnud korralik.

Ma ei tea, kui palju Sa Eesti kõrgliigat jälgid, aga siin on Keila näol nüüd jälle üks klubi juures ning Eesti mehed on sellevõrra veel enam hinnas. Kas keegi Sind kodumaale pole proovinud meelitada, et mida Sa sinna ülikooli lähed, tule parem profiks.

Minuga pole keegi kontakteerunud. Mingeid jutte olen kuulnud, aga ütleme nii, et haridus on ka oluline. Ma võin ju profiks tulla, aga mis saab siis, kui kossukarjäär läbi saab? Mingisugune haridus võiks all olla, kuna korvpall pole ju igavene. Vanus tuleb peale või – ptüi, ptüi, ptüi – mingid vigastused. Ei tea kunagi ette, mis juhtuda võib, aga kui haridus on käes, siis on ikka lihtsam elada.

Lõpetuseks, kes Sinu U20 koondisekaaslastest on Sinu silma järgi kõige talendikamad ja kes võiks kõige kõrgemale pürgida?

Seal on talenti küll. Seda on kõikidele poistele antud. Lihtsalt mingid kutid peavad võib-olla teatud asjade juures natuke rohkem töötama.

Ühesõnaga sealt tuleb Eesti meestekoondisele lisa?

Oi, ikka. Usun küll. See pole mingi küsimus. Sa nägid ise ka, poisid on ju head. Hugo (Toom) oli puudu, muidu oleks kõik olemas olnud. Olgu, see on küll B-divisjon, aga näitasime, et Eesti poisid oskavad ka natuke kossu mängida.

scroll to top