Close

INTERVJUU | Uueks hooajaks USA-sse siirduv Kaspar Sepp hoidis tahtejõu ja mängutarkusega U20 koondise mängu koos

-Kaspar Sepp | Foto: fiba.basketball

Juuli teises pooles Gruusias U20 vanuseklassi B-divisjoni EM-turniirilt pronksmedali võitnud Eesti koondist iseloomustas nii kindlate liidrite esiletõusmine kui ka väga hästi oma ülesandeid täitnud rollimängijate olemasolu. Selles teises ehk rollimängijate paadis oli tüürimeheks alamõõdulise tsentrina endast suuremate ja tugevamate vastu mütanud tartlane Kaspar Sepp.

Kuues kohtumises keskmiselt 20,2 minutit väljakul viibinud ning selle ajaga väga hea visketabavusega 4,3 punkti, 3 lauapalli ja 1,8 resultatiivset söötu kogunud 19-aastase ja 199 cm pikkuse Sepa numbrid on lihtsalt peale vaadates üsna tagasihoidlikud, aga tema kasutegur ulatus palju kaugemale kui need must-valgel kirjas olevad arvud. Sepp oli eriti just kaitses selleks meheks, kelle ülesandeks oli hea kohavaliku ja mängulugemisega vastaste pikki rajalt maha võtta ning lisaks ka kõiki teisi auke lappida. Rünnakul käis pall tihti küll läbi tema, aga viskeid võttis Sepp tõesti vaid siis, kui ta täiesti vabaks jäeti.

Korvpall24 portaal rääkis Sepaga pikemalt Tallinna lennujaamas, kui meie U20 koondis pärast tõsiseid reisivintsutusi lõpuks kodumaale astus. Võtsime temaga medaliga lõppenud turniiri ja U20 suve kokku ning vaatasime ka tulevikku. Nimelt on Sepp üks kolmest U20 koondislasest, kes saab tänavu välja teenitud A-divisjoni taset kaaslastest aasta nooremana järgmisel hooajal ise ka nautima minna. Enne ootab aga viimased paar hooaega juba Tartu Ülikool Maks & Mooritsas kõrgliigataset maitsta saanud noormeest siirdumine ookeani taha, et hakata vaikselt upitama ennast USA kolledžite huviorbiiti.

Kaspar, kas see ülipikk viperustega reis kodumaale jõudis natukene jahutada seda emotsiooni, mis pronksivõiduga saite?

Võib öelda, et natuke küll. Väsimus on sees. Meil jäi põhimõtteliselt öö vahele ja päris uimane on olla, aga saime õhtul Istanbulis poistega veel koos olla ja ütleks, et see õhtu tasus ära, et maha jäime. Viimane õhtu oli väga tore (Muigab.). Nagu Alar (Varrak) ütles, kunagi mõtleme selle peale tagasi.

Ekraani vahendusel neid mänge vaadates tundus, et selle koondise sisekeemia oli super. Kõik said omavahel hästi läbi ja see kandus ka väljakule. Oli see nii?

Jah. Olen väga nõus, keemia oli seal super. Julgen öelda, et see oli üks parimaid võistkondi, kus ma kunagi mänginud olen. Seal mängida oli minu jaoks väga meeldiv ja suurepärane kogemus. Väga mugav oli selles võistkonnas.

Tundus, et teil olid rollid paigas. Liidrid teadsid, et nad on liidrid ja kõik teised olid kursis, mis nende ülesanded on. Keegi ei tahtnud hakata hullu panema.

Jah. Minul oli ka justkui lihtne, kuna ma teadsin oma rolli. Seda ei paistnud silma, jah, et keegi oleks tahtnud seal mingit ajalugu teha. Me rääkisime, et pole oluline visata 40 punkti, vaid lõpuks on oluline ikkagi võit. See on see, mida treener nõuab.

Teie ainus kaotus kogu selle tsükli jooksul tuli poolfinaalis Serbia vastu. Kas Serbia oli teistest võistkondadest siis klassi võrra kõrgem või olid nad mängitavad?

Teistest oli kindlasti tugevam, aga oli ka kindlasti mängitav. Algus oli päris paha nende vastu. Kui ma ei eksi, siis esimesel poolajal olid kolmesed meil 0/12. Meil polnud energiat ja duhhi sees. Alguses ei saanud käima ja lõpuks oli juba liiga hilja, kui meil kolmandal veerandajal juba paremini läks.

Paistis, et peatreener Varrak üritas kogu turniiri mängida lühema koosseisuga, kus Sina olid alla 2-meetrine tsenter. Paistis, et Sa tundsid ennast päris mugavalt seal endast suuremate vastu?

Ma olen Tartus ka juba kaks aastat “viie” peal mänginud. Olen sellega harjunud, kuna pidin seal samuti igasuguste suuremate mängijatega võitlema. Praegu mängingi rohkem “viie” peal.

Sa pole maailma kõige kiirem või kõrgema hüppega mees ning “viie” kohta on ka pikkust napilt. Mis Su saladus on, et nii hästi hakkama saad?

Arvan, et need on kohavalik ja mängutarkus. Tean, millal keha anda, kuidas mängijast mööda saada ja millal pall vahelt võtta. Kindlasti pole ma kõige tugevam, aga mul on lihtsalt palju tahtejõudu.

Mis aspektis see U20 koondis Sinu arvates vastastest üle oli? Millega te tavaliselt konkurendid üle mängisite?

Arvan, et kaitsemäng oli meil väga hea ja pall liikus hästi – short roll ja sealt tuli palju vabu viskekohti. Füüsis oli ka hea, jõudsime joosta nii kaitses kui ka rünnakul, see oli ka edu võti.

Sina tegid oma kõige õnnestunuma mängu just pronksikohtumises Soome vastu. Seal anti Sulle viskekohti ja tuli peale panna. Tundsid ka, et see oli Sinu kõige parem mäng?

Kindlasti. Tundsin ennast selles mängus väga hästi ja mugavalt ning see kohtumine tuli võita. See tuli emotsiooni pealt, ma arvan.

Soome mäng tundus kuidagi teistsugune. Mõlemad võistkonnad olid kindlasti juba väsinud ja oli selline korralik mudamaadlus. Mõlemad tiimid vist tahtsid juba kodus olla, aga samas ei tahtnud kumbki kaotada.

Tundus küll nii. Oli natuke uimasem mäng ja teistmoodi, aga lõppkokkuvõttes saime ikkagi võidu.

Kuna mängisite Soome vastu enne turniiri ka kaks kontrollmängu ning eelmistel aastatel olete ju veel korduvalt kohtunud, siis mingeid saladusi üksteise ees vist ei olnud?

Midagi keerulist nende mänguplaanis minu arvates polnud ja treener rääkis ka, et kõik Soome koondised mängivad samamoodi. Ikka pall keskele, pall alla ja siis hästi palju lõikeid. Midagi keerulist polnud ja mäng sujus ilusti.

Kuidas Sa mängijana sellega toime tulid, et kaks viimast alagrupimängu olid korralikud hävitustööd, kus vastased ei suutnud üldse samas tempos püsida, aga siis pidite mängima sinna otsa play-off-mängu, mis oli elu ja surma peale? Kas oli keeruline ennast kahe lihtsa vastase järel kokku võtta?

Mina isiklikult pool mängu Rumeenia vastu ei mänginud ja Luksemburgiga olin vigastuse tõttu üldse pingil. Aga me rääkisime treeneritega sellest. Et mis siis, et nad on nõrgemad, kui me lähme sinna lolli mängima, siis meil saab play-off‘is väga raske olema. Tuleb kindla peale hea mäng teha ja arvan, et me tegime ka. Mängisime välja sama taseme, mis tugevamate vastu. Arvan, et sealt oli hoopis väga hea Makedoonia vastu minna, kuna me ei lasknud taset alla ja ei alahinnanud vastaseid.

-Kaspar Sepp ja Markus Ilver | Foto: fiba.basketball

On mul õige info, et Sina saad järgmisel aastal ka ise seda A-divisjoni kohta nautida?

Jah.

Ehk siis Sina olid eriti motiveeritud?

Just. Selle üle olin ma eriti rõõmus.

Lugesid meeskonnakaaslastele sõnad ka peale, et kui peaksite kaotama, siis saavad Sinu käest tuupi?

Ei lugenud, aga pärast mängu oli mul jube hea meel ja ütlesin poistele, et väga vinge punt olete ja tänud kogu südamest kõigile. Mul oli see väga hea kogemus.

Palju Sa nüüd puhata saad ja kas jätkad Tartus?

Ei jätka, siirdun Ameerikasse. Lähen Orlandosse prep school‘i, Fairmont Sports Academy on selle nimi.

Pikem eesmärk on siis USA ülikool?

Mõtlesin aastakese seal olla ja siis edasi ülikooli vaadata.

See prep school on siis sellepärast, et USA korvpallikultuuri, keele, haridussüsteemi ja kõige sellega sina peale saada?

Just. Arvan, et seda teed pidi minna on palju lihtsam, kui siit punnitada mõni kool, mis võib võõras olla. Arvan, et seal kohapeal on palju parem kohaneda ja siis edasi vaadata.

Millal Sul siis see järgmine pikk lend on vaja ette võtta?

3. septembril lähen.

Nüüd saad siis rahulikult puhata?

Jah. Nüüd saab puhata.

Kas enne minekut teed individuaalselt tööd ka?

Kindlasti. Ma täpselt ei teagi, kas saan nüüd ikkagi Tartu meestega koos trenni teha või ei saa. Eks see selgub, aga midagi ma kindlasti teen.

scroll to top