Eelmisel hooajal BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonnas ennast kõrgemal tasemel proovile panna soovinud 27-aastase viskava tagamängija Egert Halleri jaoks kulges hooaeg väga keeruliselt. Eurosarjas ja VTB Ühisliigas minimaalselt platsile pääsenud Haller ei suutnud ennast peatreener Roberts Štelmahersi rotatsiooni võidelda ka Eesti-Läti liigas.
Kokku neljas euromängus ja kuues Ühisliiga kohtumises üksikuteks minutiteks platsile pääsenud Halleri suurem mänguaeg tuli Eesti-Läti liigas, kus ta kogus 25 matšiga keskmiselt 12,9 minutit ja 6,8 punkti. Need numbrid jäid kaugele nendest näitajatest, mida Haller suutis hooaeg varem Rakvere Tarva tagaliinis toimetades. Vaatamata ebastabiilsele rollile suutis Haller kolmepunktiviskeid tabada 48,1-protsendiliselt.
Korvpall24 rääkis Halleriga juuni esimesel poolel toimunud TalTech Optibet 3×3 korvpalliturniiril, et pettumust valmistanud hooaeg kokku tõmmata, mõned seni rääkimata asjad läbi mõtestada, veidi filosofeerida korvpalluri erinevate rollide üle ning vaadata natuke ka tulevikku.
Kalev/Cramole tulid lõppenud hooajal vaid eestikatel pronksmedalid. Kindlasti pole see tulemus, mille järgi hooaja alguses läksite?
Kindlasti mitte, siin pole midagi arutadagi. Algus oli paljulubav, kui Meistrite liigasse kvalifitseerusime, aga eks meil oli palju vigastustega probleeme ja mängijate virvarri. Sel hooajal ei saanudki mängu lõplikult käima. Prooviti küll erinevaid koosseise ja mooduseid, kuidas mäng tööle saada, aga paraku oli pettumus päris korralik.
Saite te meeskonnasiseselt aru, miks just Pärnu selliseks takistuseks sai, millest te üle ei suutnudki hüpata?
Arvan, et seal oli mitu põhjust. Pärnu oli meile ebamugav vastane. Nad olid füüsiline sats ja kui nad said oma kaitse, agressiivsuse ja lauapallide pealt enesekindluse kätte, siis nad hakkasid ka sisse viskama. Meeskond, kes mängis kaitses kõvasti, võttis lauapalle ja viskas ka hästi. Pärnu oli sel aastal väga hästi komplekteeritud. Kui võib-olla enamik korvpallisõpru arvab, et Kalev/Cramo peaks igal aastal võitma, siis suurematele kossusõpradele mängupilti vaadates meie kaotused ehk polnudki nii suur üllatus. Meie vastu õnnestusid Pärnul mängud jube hästi. Nad tulid pingevabalt ja enesekindlalt mängima.
Kas võib öelda, et ”tänu” vigastustele kadus teil hooaja lõpuks teravus täiesti ära? Tagaliinis ühtegi teravat meest enam polnud – Donovan Jackson mängis vigastatuna ja n-ö ühe jala peal ning Silas Melson läks sootuks minema – ja mäng muutuski ümmarguseks.
Noh, sa juba ütlesid, mis juhtus. Aga mängijana öelda, et vigastuste pärast läks hooaeg pekki… Ma võin seda isegi oma peas nii arvata, aga välja ma seda ei ütleks. Eks see kindlasti mõjutas palju. Võib-olla selle pärast, et oled kogu hooajast mänginud 70-80% kindlate meestega ja siis play-off‘is peavad vedama mehed, kes pole nii palju mänginud või on hoopis teises rollis olnud. Kui (Tanel) Kurbas peab hakkama mängujuhti mängima, siis paratamatult on mängupilt teistsugune sellest, kui kõik mehed olemas on.
Kui palju mõjutas teid sõda Ukrainas? Kas päevapealt Ühisliigast loobumine lõi leegionäridel masti maha?
Tean nii palju, et mõned leegionärid suhtlesid koheselt agentidega, et kas oleks võimalik mujale saada. Ma eeldan, et kõik välismängijad tulid siia just Meistrite liiga ja Ühisliiga pärast ning Eesti-Läti ja Eesti liiga olid nende jaoks tagaplaanil. Ma ei oska öelda, kas motivatsioon langes sellest, sest kõik mehed on ju professionaalid ja palk tuleb siiski välja teenida, olenemata, kus liigas mängid. Tahaks loota, et see motti maha ei tõmmanud, aga mängupilt oli nagu oli. Igaüks teeb omad järeldused.
Räägi ausalt välja, miks Sina oma võimalust ei saanud? Kõrvalt vaadates tundus see kõik juba kohati täiesti ebaloogiline.
Neid põhjuseid on jällegi kindlasti rohkem kui üks. Mingil hetkel oli minu positsioonil päris palju mehi. Olid (Martin) Dorbek, (Silas) Melson, (JeQuan) Lewis, (Devon) Berry, (Marcis) Vitols. Mehi oli palju. Tõsi, hooaja lõpus juba vähem. Ei oskagi öelda, see oli peatreeneri valik. Mina mängijana tean, mis mu miinused ja plussid on, aga ma ei ütleks, et ma oleksin kas trennis või mängudes hätta jäänud. Vastust tuleb treenerilt küsida. Mina võin arvata, mis ma arvan, aga ega tegelikku põhjust ei tea.
Kui raskeks teeb selline seis viskaja olukorra, kui Sa ei tea, kas ja millal mängu saad?
Pigem teeb see asja lihtsaks. Kui väljakule saad, siis tean, et minu asi on tulistada ja seal polegi midagi mõelda. Selles suhtes on kindlasti lihtne. Raske on siis, kui tuled teise veerandaja lõpus mängu, oled istunud 17 minutit, ja siis on vaja 2-3 minutiga midagi teha. Siis on keeruline moment. Ma pole muidu kõige väledam ja atleetlikum ja siis tuled külmade jalgadega ja üritad mängu positiivselt mõjutada kuidagi. Päris keeruline ülesanne.
Mul on mälupildid, kuidas Sa time-out‘ide ajal üritasid mingeid hüplemisi teha, et ennast natukenegi soojas hoida.
Jah. Üritasin time-out‘ide ajal natukenegi liigutada, et olla valmis, kui võimalus tuleb. Mina saan ühe viske, võib-olla teise veel ja rohkem võimalusi ei anta. Eks üritasingi end pingil füüsiliselt soojana hoida, olla mängus sees ja kui võimalus tuleb, siis see ära kasutada.
On Sul uue hooaja plaanid ka tehtud?
Mõne Eesti klubiga on räägitud ja ka välismaalt on jutu tasandil mingi huvi olnud. Tean, et mingisugune huvi oli Austriast. Usun, et millalgi hakkavad mingid asjad vaikselt paika loksuma, aga praegu kellegagi veel käsi löönud pole.
Sul on viimased kaks aastat täiesti erinevad olnud. Rakveres olid Sa ülisuures rollis ja kohati liigagi kõrgete mänguminutitega. Kalev/Cramos oli kõik täpselt vastupidine. Kas Sa sooviksid leida nende hooaegade vahel kuldse kesktee või oled valmis jälle väiksema rolliga leppima?
See on kahe otsaga asi. Taseme poolest sammu tagasi saab alati teha. Aga kui antakse võimalus samm edasi teha, tuleb seda kasutada. Miks ma Kalev/Cramo pakkumise vastu võtsin, oligi seetõttu, et tahtsin proovida. Kui mulle nüüd uuesti seda pakutaks, siis kuna ma eelmisel hooajal ebaõnnestusin, siis mõtleksin, et kurat küll, võiksin uuesti proovida. See, et ma mängida ei saanud, mind verest välja ei löönud, et ma isegi ei kaaluks tagasi minemist. Seda kindlasti pole. Minu roll võikski olla see, et mängida heas tiimis 10-15 minutit ja panna oma kaks kolmest ära. Selle rolliga oleksin ma kusagil kõvemas satsis rahul. Minu jaoks pole tähtis, et ma igas mängus 25 punkti viskaksin. Seni, kuni ma mängin heas võistkonnas ja ise tunnen, et teen õiget asja, siis on roll nagu ta on, vahet pole.
Mis Su plaanid suvel on? Kas korvpallikodus ka kaasa lõid?
Kutset ei saanud ja ise ei hakanud ukse peale koputama ka minema. Pärast hooaega puhkasin. Füüsiliste treeningutega olen alustanud, aga nüüd tänasel (TalTech Optibet 3×3) turniiril võtsin vist esimest korda sel suvel palli kätte. Vaikselt hakkan kossuasja ka nüüd liigutama.
Suve täielikult vabaks ei võta?
Ei-ei, kindlasti mitte. Arvangi, et see etapp jääb mul 3×3 kossus viimaseks. Tahaksin kõvasti füüsist teha, et jalgadesse kiirust ja pauku juurde saada ning kindlasti lihvin ka pallikäsitsust kõvasti.
Naudid Sa üksi või väikese seltskonnaga füüsilise tegemist?
Mulle meeldib üksinda oma asju teha. Tihtipeale teed sa võistkonnatrennides neid asju, mis toovad just võistkonnale kasu – kokkumängu ja liikumisi. Suvel ongi võimalus nende asjade kallal töötada, mida tunned, et on endal kõige rohkem vaja parandada.
Kalev/Cramol oli hooaja alguses väga palju mänge, et ei jõutud eriti trenni teha. Kuidas Sa mängijana, kes eriti mänguaega ei saa, sellises olukorras üldse ennast vormis hoiad?
See ongi keeruline. Mõnikord on nii, et kui meeskond jõuab kella 21-22 ajal hotelli ja teised lähevad õhtust sööma, siis sina lähed jõusaali. Või hommikul pärast viskamist. Või siis jääd võimalusel pärast trenni loopima. Pead leidma need momendid, kus end natuke liigutada. Oli periood, kus meil oli meeletult reisimist ja ma mängisin vähe, siis vorm läkski päris kehvaks. Hooaja lõpus sain jalad jälle natuke rohkem alla, aga eks see keeruline oli.




