Pärnu Sadama meistritiitlivõiduga kulmineerunud hooaja üheks väga positiivseks kõrvalproduktiks oli ka suvepealinna mitme eestlasest mängumehe tõusmise näiliselt uuele tasemele. Üheks meheks, kes varem Tšehhis ja USA-s mängides siinse keskmise korvpallifänni jaoks oli suur küsimärk, aga nüüd on ennast võimsalt pildile tõstnud, on hea viskekäega äär Artur Konontšuk.
Mai esimeses pooles 22-aastaseks saanud 201 cm pikkune ääremängija Konontšuk kogus Paf Eesti-Läti liigas 20 kohtumisega keskmiselt 25,3 minutit, 11,9 punkti, 5,1 lauapalli ja 1,2 resultatiivset söötu. Hooaja lõpus vigastas Konontšuk aga põlve ning tundus, et noormehe aasta saab nukra lõpu. Pärnakas ei andnud aga alla, töötas ennast medalimängudeks koosseisu tagasi ning kerkis mitmes kohtumises ka väga suurde rolli.
Korvpall24 istus Konontšukiga maha Kalevi spordihalli kohvikus pärast järjekordset treeningut korvpallikodus. Pikas intervjuus jõudsime lahata mitme nurga alt põhjuseid, miks Pärnu Sadam lõpuks ikkagi meistriks krooniti, miks jäädi poolfinaalseerias Kalev/Cramo vastu 0-2 kaotusseisu ja mis ime läbi sealt välja suudeti tulla, kas lõppenud hooaja numbrite pealt on Konontšukil reaalne loota välislepingut, kus ta üldse tahaks karjääri jätkata ning palju muud põnevat.
Sul on nüüd CV-s selline märge nagu Eesti meister. Kui palju see Sulle tähendab?
Ikka väga palju. Mõned aastad tagasi poleks uskunud, et võin 22-aastasena Eesti meistriks tulla. Hooaeg kujunes edukaks ja kannan seda tiitlit elu lõpuni endaga. Erilisemaks teeb selle see olukord, millest Kalev/Cramo vastu välja suutsime tulla. Lisaks veel, et oleme esimene sats väljastpoolt Tartut ja Tallinna, kes nüüd tiitli on võitnud. Hea tunne on.
Tulid play-off‘ides välja rängast vigastusest ja kerkisid kohe väga suurde rolli. Kuidas see Sul nii hästi välja tuli?
Vigastus tekkis üsna õnnetult. Olin koroonas, pidin 10 päeva isolatsioonis olema ja trenni teha ei saanud. Kohe esimeses trennis pärast isolatsiooni saingi vigastada. See oli täpselt sama trauma, mis mul USA-s oli ja millepärast ma sealt Eestisse tulin. Nüüd juhtus sama asi teise põlvega. Olin väga löödud ja mõtlesin, mis nüüd saab ja kas peab kohe opile minema. Õnneks sattusin Tallinnas heade arstide juurde ja sain kohe abi. Tegin MRT-d ära ja öeldi, et nii hull asi pole, et kohe opile minna ning hakkasin taastusravi tegema. Survet oli palju ja pidevalt küsiti mu käest, et kas hooaeg on nüüd läbi. Seda päriti palju, aga enda peas ma teadsin, et hooaeg pole veel läbi. Mõtlesingi, et kuidas nii, et hooaeg on nii hästi läinud, aga nüüd lõppeb kõik sellise vigastusega. Ma poleks sellega rahul olnud. Pingutasin ja uskusin, et võin tagasi tulla. Siis võeti minu asemele Troy Barnies, kes sobis meeskonda väga hästi ja oli sama kaliibriga mängija nagu mina. Halb nii öelda, aga jälle mängis elu mulle kaardid kätte, kuna sel ajal, kui ma hakkasin tagasi tulema, sai tema vigastada. Temal sai traumaga hooaeg läbi ja meie kohad jälle omavahel vahetusid. See oli minu võimalus end uuesti pildile mängida ja uuesti rotatsiooni saada.
Kuidas te Kalev/Cramo seerias ikkagi rongi alt välja tulite? Enne seeriat arvati küll, et võite võita, aga seisul 0-2 olite te juba maha kantud ja arvati, et see on Cramol puhtalt vormistamise küsimus.
Kujutan ette, et päris paljud kandsid meid maha. Isegi üks Pärnu fänn, Jaan Allik, oli end pärast Kalev/Cramo seeriat kiilakaks ajanud. Raudselt kaotas kihlveo ja ajas end kiilaks (Naerab.). Isegi tema oli meid maha kandnud. Aga jah, hooaja sees olime Kalevit mitu korda juba nõelanud ja oli ka enne poolfinaali hea tunne sees. Uskusime, et võime uuesti nende vastu seeria võita. Juhtus aga see, et meie põhimängujuht (Alterique) Gilbert oli natuke endaga hädas ja polnud vaimselt valmis. Rääkisin temaga ja ta ütles, et koduigatsus tuli peale. Tal oli esimene profihooaeg ning ta polnud kunagi varem USA-st väljas olnud. Tal sattus raske periood olema, kus tal polnud mängutuju. Meie mäng keerleski põhimõtteliselt tema ümber. Minul tegi ta elu nii palju kergemaks ja ma mängisingi tema pealt. Eestis ei suutnud keegi teda katta, see on fakt. Kui keegi läks tema peale appi, siis ta andis kick out‘i (välja sööt – toim.) ja sain jalad maas viskeid panna. Mul nii oligi, et kas mängisin temaga 45 peal pick and pop‘i või tegin piltlikult nurgas suitsu ja ootasin, millal pall minuni jõuab ning lasin linnu teele. (Heiko) Rannulagi ütles meile, et kui Gilbert ei mängi, siis kogu Pärnu Sadam ei mängi. Olime 0-2 taga ja hakkasime vaikselt mõtlema, et läheme vist pronksi peale mängima. Trennis pingutasime siiski kõvasti ja valmistusime kolmandaks kohtumiseks. Tulime siia Tallinnasse mängule ja panime kohe tähele, et Alterique on tagasi. Ta oli enne mängu väga heas tujus ja teadsime, et siit võib nüüd tulla.
Äkki oli tal hea tuju selle tõttu, et ainult üks mäng veel vaja mängida enne puhkust? Kuigi pronksiseeria oli ka veel tulemas…
Kusjuures ta ei teadnud, et pronksiseeria on ka (Naerab.). Ta arvas, et kui kaotame, siis on kojuminek. USA-s saab (NCAA) hooaeg ju märtsis läbi, aga siin mängime veel kaks kuud kauem. Üleüldine tiimi duhh oli olemas ja teadsime, et võime kolmanda mängu ära võtta. Saimegi selle kätte ja neljanda võtsime juba kodupubliku ees ka ära. Seis oli 2-2 ja oli go hard or go home olukord Kalevi Spordihallis, kus kaotasimegi vaid seeria avamängu. Võtsime ka viienda mängu seal ära ja tegime sellega ajalugu.
Kas need selg vastu seina mängud on veidi erilisemad ka? On need vaimselt erinevad või valmistud ikka samamoodi?
Trennis valmistumine ja skautingu tegemine on sama, aga vaimselt on pinge ikka suurem. Saad aru mängu väärtusest ja kaalust.
Kas Sina oled sellistes olukordades suur pabistaja?
See polnud minu jaoks päris esimene selline mäng, kuigi siinne lava oli päris suur, kui räägime Kalevi Spordihallis ja Pärnus täismaja ees mängimisest. Umbes samasuguseid mänge on ennegi olnud, kus on pinged päris laes.
Tšehhis näiteks?
Väga hea näide, jah. Kui Tšehhis U19 esiliiga võitsime. Minul nii palju pinget peal polnud, kuna ma pole siin võõrleegionär nagu (Arturas) Valeika, (Andris) Misters või (Alterique) Gilbert, kellelt oodatakse palju ja kes peavadki liidrid olema. Ma olin rollimängija ja üritasin nende pealt oma töö ära teha. Enne mängu ikka seadsin end valmis ja mõtlesin, mis ma tegema pean. Vahetuspingil olid ikka külmavärinad peal ja kõhus natuke keeras, aga kui väljakule said ja paar minutit edasi-tagasi jooksid, siis tuli hea tunne sisse. Siis olin mängus täiega sees ja oli kaif. Nautisin seda, et publik elas mulle kaasa ja tuttavad olid tribüünidel.
Kõrvalt vaadates tundus, et sa leidsid meeskonnas ideaalse rolli. Panid kaugelt viskeid hästi ära. Korralik shooter ühesõnaga?
Jah. See on viimastel aastatel minu rolliks kujunenud. Eks vigastused on mind mõnevõrra aeglasemaks teinud ja läbimurretel pole ma enam nii hea kui näiteks Tšehhi ajal, kus sai üks-üks palju ette võetud. Nüüd see meeste vahel enam nii lihtsalt läbi ei lähe. Rääkisime Heikoga ka läbi, et mis see minu roll on ja mida ta minult ootab. Ta seletaski mulle selle lahti, kuna ta teab mu tugevusi ja nõrkusi hästi. Visata on mulle alati meeldinud ja olengi seda palju harjutanud. Usun, et kätt on mulle antud ja see on minu tugevus. Olen palju ka teiste pealt õppinud, näiteks (Kristjan) Kitsingult. Just pick and pop‘i ja kuidas ta katteid paneb ning viskekohti leiab. Temagi pole võib-olla enam nii kiire kui kunagi ja ta on sellega mulle heaks eeskujuks olnud.
Mulle tundub, et hea viskaja leiab korvpallis alati tööd?
Jah, kindlasti. Nüüd on juba ka “number viied” end hästi viskama treeninud. See annab väga palju juurde, kui sa suudad visata ja tõmbad sellega väljakut laiali. Vastupidisteks näideteks on Kaspars Dargais Ogrest ja meilt Mihkel Kirves, kes võib-olla nii hästi ei viska ja nende kaitsjad seisavad kolmesekundialas ja lasevad neil visata. See on ikka kõva miinus, kui sa kaare tagant visata ei suuda ja selline relv puudub.
Mis Su edasised plaanid on? Kas Pärnu soovib Sind jätkamas näha või tahad ise edasi liikuda? On juba midagi laual (tasub meenutada, et intervjuu on tehtud juunis – toim.)?
Kõik on veel lahtine, pea on laiali otsas ja mõtteid on palju. John (Pärnu Sadama mänedžer Johan Kärp – toim.) pakkus juba hooaja keskel mulle, et jääksin ka teiseks aastaks. Eks olen seda ikka kaalunud ja kaalun siiani. Alguses ütlesin neile, et mõtlen rohkem USA peale, aga mida aeg edasi, seda rohkem vaatan, et see on täielik loterii, kas saad seal heasse kooli ja sellisesse süsteemi, kus saad mängida. Heikoga ka USA ülikoolide mängustiilidest ja asjadest rääkides, siis võib-olla poleks see mu karjäärile nii hea lüke. Mitmed treenerid on öelnud, et mängijana sobib mulle Euroopa stiil rohkem. Ainuke asi, mis mind USA poole tõmbab, on see, et mul on kaks aastat õpinguid jäänud ja saaksin oma hariduse kätte. Ma ei tea, kaua mul põlved kestavad ja siis oleks plaan B olemas. Kossu mõttes jääksin kindlasti Euroopasse. Ei teagi, kas siis Eestisse või välismaale. See selgub.
Sul agenti veel pole, kuna USA teema on endiselt õhus?
Tegelikult muudeti reeglit ja nüüd võib agent olla. Aga mul ei ole, jah.
Sa teed siis ise otsuseid või on Sul mingi nõuandjate ring, keda Sa kuulad?
Võib ka nii öelda. Kui tuleb mõni pakkumine, siis arutan pere ja mõne treeneriga läbi. Üks treener ongi Heiko (Rannula) ja teine Raivo Tribuntsov Kadrina Karudest, kellega ma väga hästi läbi saan. Olen mõelnud, et pean agendi leidma küll, eriti kui Euroopasse tahan jääda. Igal juhul tuleks agent kasuks ja aitaks mind mu teekonnal.
Aga kui Sa USA-sse ei lähe ja jääd Euroopasse, siis loodad Sa juba varsti välismaale saada?
Eks ikka oleks kõva sõna kuskil soojal maal, näiteks Hispaanias või Itaalias, mängida (Muigab.).
Seal kestavad põlved ka kauem vist?
Jah, just! Mississippis mängides oli ka just sealne kliima positiivseks asjaks. Pisiasju nagu lihase- ja liigesevalusid seal väga polnudki. Eestis teed talvel trenni ära, liigesed on soojad ja siis lähed miinuskraadide kätte õue. See liigestele väga head ei tee. Mississippis on aasta läbi plätud jalas ja liigud T-särgi väel. Olen kogenud, kui suurt rolli kliima mängib, nii et kui läheksin kusagile, siis tahaksin ikka soojale maale minna.
Kas Eesti meistritiitli võitnud klubist annab Sind selliste numbritega Euroopasse müüa?
Ma arvan, et ikka annab. Kellel sellist shooter‘it vaja on, võtku ühendust (Naerab.).
Sama laua taga istuv Konontšuki pikaaegne meeskonnakaaslane Mark-Andreas Jaakson torkab naerdes vahele: “Tegi kaks head mängu ja nüüd on kohe shooter…”
No vaatame protsente! Mark, mine tee protsendid lahti ja siis vaatame. Eesti-Läti liigas olin vist kolmas? (Eesti-Läti liigas oli Konontšuki kolmeste tabavuseks 48,9% ning see oli tõepoolest hooajal vähemalt 20 pealeviset teinud mängijate hulgas kolmas – toim.) Oota, mis küsimus oligi?
Kas nende numbrite pealt on reaalne Euroopasse minna?
Oleneb, mis liigasse. Hispaania kõrgliiga või Itaalia kõrgliiga jaoks jääb ilmselt väheks. Kogemusi on ka vähe veel, aga ma ei kiirustagi. Heiko on mulle ka öelnud, et kärsitu ei tohi olla. Ma olen hästi kärsitu inimene, kes tahab kõike kohe, aga pean samm sammu haaval üles ronima.
Aga kas Sinu jaoks oleks tagasiminek see, kui Hispaania esiliigast või Itaaliast Serie A2-st pakkumine tuleks?
Kindlasti mitte. Kui enne küsisid minu Pärnusse jäämise teemal, siis Pärnu huvitab mind väga eurosarja pärast. Saaks ennast näidata välismaa radaril, kui hakkame alagrupimänge seal mängima. See oleks hea võimalus ennast näidata. See kindlasti huvitaks mind väga.
Millal pakkumised võiksid tulema hakata?
Ei teagi. Lähimal ajal peaksin mõne agendiga käed lööma, sest äkki niimoodi oleks kergem. Eks juunis-juulis, mõned meeskonnad võtavad isegi augustis mehi endale.
Mulle on kogu aeg tundunud, et profikorvpalluri elu on äärmiselt stressirohke. Kui tuleb suve algus ja peaksid puhkama ja uueks hooajaks valmistuma hakkama, siis hakkad hoopis närvitsema selle pärast, mis sinust uuel hooajal saab. Või hakatakse närvitsema juba hooaja keskel, et mis järgmisest aastast saab. Kuidas Sina seda asja näed?
Hooaja keskel ei tohi küll sellele mõelda, püüad hooaja lõpuni mängida ja küll siis suvel tegeled nende asjadega. Suvel ikka väike stress on ja mõtled, kus ma järgmisel hooajal olen. Ja kui tuleb pakkumine, siis hakkad mõtlema, kas see on mulle hea, kas hakkan seal mängima ja mis klubiga tegu on. Ja muidugi, kas sobin sinna süsteemi ning kas treener sobib. Kõik sellised mõtted käivad peast läbi. Mind rahustab see teadmine, et saan alati siia tagasi tulla. Johan Kärp võttis mind ka siis, kui tulin USA-st pärast operatsiooni, kahe käega vastu. Pärnu on minu päästerõngas.
Räägi, mis see Pärnu fenomen oli sel hooajal, et meie omad mehed nii võimsalt esile kerkisid? Ivo Van Tamm tõusis võimsa hooaja lõpuga näiteks Eesti koondise kandidaadiks. Sina ja Siim-Markus Post olite samuti väga olulises rollis.
Post oli hooaja alguses täiesti üksi, kui Casey Hill minema saadeti. Siis pidi Misters, kes on pigem ”kaks” või ”kolm” hoopis ”ühe” peal mängima. Aga Ivo ees tõesti müts maha. Nägin, kuidas ta hooaja alguses oli raskustes ja ei saanud end kuidagi käima. Tal polnud üldse enesekindlust. Eks Heiko piitsutas teda korralikult. Ivo on hea näide, et kui sul ei lähe alguses hästi, aga jääd oma tööle kindlaks. Töötad edasi ja näed vaeva, siis üks hetk peab paremaks minema ja nii tal juhtuski. Ivo suhtumine on väga professionaalne ja ta on kõik selle välja teeninud.
Ivo on vist ka see mees, kelle poole pöörduda, kui on vaja nõu rasketest vigastustest välja tulemisel?
Jah. Tal vist oli vähemalt kaks põlvesidemete vigastust? Ma ei teadnud Ivost enne Pärnu hooaega suurt midagi, aga hooaja lõpus tõusis ta justkui tuhast ja teenis koondisekutse.
Kas Gilbert oli hooaja lõpus parim mees Eesti liigas? Mis ta nii eriliseks tegi?
Kui mitte kõige parem, siis üks parimate hulgast kindlasti. Tal oli ka päris keeruline olukord, kui pool aastat pärast ülikooli lihtsalt treenis, kuna ei leidnud endale uut klubi. Oligi pool aastat üksinda ja ütles, et mõtles sel hetkel juba, et ju siis koss pole tema jaoks mõeldud ja läheb kuskile kiirtoidurestorani tööle ära. Ma ei suutnud uskuda, kuidas see võimalik on. Vaatasin ta highlights‘e (tipphetkede video – toim.) ka, kus ta keskkoolis Devin Bookeri ja Jayson Tatumi vastu mängis. Ta tassis ka ülikoolis oma meeskonda korralikult. Gilbert andis meile väga palju juurde – Pärnu leidis temas kullatüki. Tal oli mingi õlaprobleem ja ta oli vormist väljas, nii et see oli päris suur risk, mille Heiko võttis.
Kui ta alguses siia tulles oli rünnakul veidi ebakindel, siis sellist kaitsesurvet, mille ta kohe alguses peale pani, pole Eestis vist küll pikalt nähtud?
Jah, see oli jõhker. Arvan, et kui drilli teha, kus vaja ühest otsajoonest teise otsajooneni palli põrgatada, siis ta võtaks minul üheksal korral kümnest palli käest ära. Isegi kui ta tegi kaitses mõne eksimuse ja läks pette õnge, siis ikka jõudis ta tagasi ette. See oligi see, mis meile hoogu andis. Tema agressiivsus toitis meid kõiki. Saime sellest enesekindlust juurde ja ta tõmbas meid kaasa.
Kas Pärnu oli kõige parema sisekliimaga meeskond Eestis?
Raske teiste eest rääkida, aga olime tõesti nagu üks pere. Kõik said omavahel hästi läbi ja polnud kadedust, et miks ma mängida ei saa. Kõik teadsid oma rolli, toetasid teineteist ja trennis oli alati hea atmosfäär üleval. Kõik oli tiimi sees väga hästi. Minu puhul Mississippiga hoopis vastupidine olukord. Panin selle hooajaga enda jaoks selles teemas lati väga kõrgele, et kui nüüd uues kohas on kehvem sisekliima, võib päris raskeks minna.

Siin korvpallikodus olles, kui reaalseks pead Sa enda pääsemist 12 mehe sekka, kes EM-finaalturniirile sõidavad?
Maha ma ennast ei kanna. Kui mulle võimalus anti ja siia kutsuti, siis üritan sellest maksimumi võtta ja võimaluse ära kasutada. Jukkaga (Toijala – toim.) individuaalselt vesteldes tunnistas ta ka ise, et konkurents on suur, eriti ”kolme” ja ”nelja” peal.
Hästi viskavaid pikki meil on palju?
Just. Ma pean konkureerima (Kregor) Hermeti, (Kristjan) Kitsingu, (Kaspar) Treieri ja (Siim-Sander) Venega ”nelja” peal. Jukka rääkis, et tahab mind rohkem ”kolme” peal kasutada, kus on näiteks (Henri) Drell, (Sander) Raieste ja (Janari) Jõesaar. Ehk siis mul on väga kõva konkurents. Samas vinguda ei saa ja pigem vaatan seda positiivselt, kui saan selliste meeste vahel trenni teha ja areneda. Saan näha, miks nemad on meeskonnas ja mina ei ole, mis on nende tugevused ning mida peaksin enda juures paremaks saama. Ma olen alles 22-aastane ja usun, et kui terve püsin, siis võib neid koondisekutseid ja võimalusi veel tulla. Kui mind ei võeta praegu koondisesse, siis ei saaks öelda, et ma pettunud oleksin. Eks loomulikult tahaksin koosseisu pääseda, aga hooaja lõpus sai mul põlv korralikult vatti ning ma pole sellest veel täiesti taastunud. 10 päeva puhkust ja tulin kohe siia trenni, nii et koormused on päris suured olnud. Olen väga tänulik, et mind üldse siia kutsuti ja saan näiteks Vene, Kitsingu, (Martin) Dorbeku, (Rauno) Nurgeri ja kõigi teistega trenni teha.
Koondises on meil mitmeid Itaalia ja Hispaania kõrgliigades mänginud mehi. Sinagi tahaksid sinna jõuda. Kas oled nende meestega koos treenides tunnetanud, kui suur samm Sul sinna jõudmiseks veel teha vaja on? Kas asi on kinni pigem detailides?
Eks ikka detailides. Mida kõrgemale tasemele lähed, seda rohkem pisidetailid loevadki. Usun, et pean rohkem rõhku panema kaitsele. Kaitses pean õigeid otsuseid tegema vahetuste ja paiknemise suhtes. Füüsise poole pealt üritan natuke kiiremaks saada. Jah, põhirõhk tuleb kaitsemängule panna ja küll rünnak iseenesest tuleb.
Kas Sa korvpallurina tunned ka seda paradoksi, et tavafännid vaatavad pigem seda, palju keegi punkte pani ja kes ägedalt pealt vajutas, aga mängijad ise ja treenerid räägivad alati kaitsemängust?
Tavafännid sellistele väikestele asjadele väga tähelepanu ei pööra, jah (Muigab.). Vähesed oskavad seda märgata.
Kas fännid üldiselt saavad lõpuni aru, kes on hea kaitsemees ja kes pole?
Väga vähesed, ma arvan. Treenerid just vastupidi, väärtustavad suuresti seda musta tööd.
Aga seda ei saa ju highlights‘ide videosse panna?
Just. Seal on pealtpanekud, kolmesed ja crossover‘id (Naerab.).




