Eesti naiste rahvuskoondise lätlasest peatreeneri Kaspars Majenieksi ülesanded ei piirdu üksnes meie esindusnaiskonna juhendamisega. Nimelt on 39-aastasele lätlasele antud kätte võimalus, mida talle kodumaal ei pakutud – üritada paika loksutada kogu Eesti naiste korvpalli süsteem, alates maast madalast väikestest tüdrukutest.
Lätis erinevatel tasemetel nii poiste ja tüdrukute kui ka meeste ja naistega tööd teinud Majenieks veetis tänavu maikuu nädalavahetused mitmel pool Eestis toimunud noorte finaalturniiridel, et analüüsida, mis seisus meie tüdrukute korvpall hetkel on. Pole kellelegi saladus, et probleeme on neidude korvpallis väga palju ning Majenieksi sõnul tahabki ta treeneritele esimese asjana kohale viia teadmise, et samamoodi enam edasi ei saa ning muutused peavad algama just juhendajatest ja lapsevanematest.
Korvpall24 portaalile Raplas toimunud U18 finaalturniiril pika intervjuu andnud Majenieks vabandas mitmel korral, et ta nii karmi sõnumiga esineb, aga midagi pole parata, kuna asjad on päris käest ära. Aga mees ei kritiseeri niisama, kuna olemas on plaan, kuidas muudatusi juurutama hakata. Käesolevas intervjuus lahkamegi Majenieksiga kõiki tüdrukute korvpalli levinumaid murekohti nagu mängijate vähesus, põhitegijate meeletult suur koormus, pidevad vigastused, koondise esindamisest keeldumine, isegi lapsevanemate käitumine tribüünidel jne. Lisaks räägib lätlane lahti ka sammud, mismoodi probleemidele lahendusi otsitakse ning millised on järgmised käigud.
Kaspars, Sa oled tänavu kõiki neidude noorteklasside mänge vaadanud. Milline on Sinu arvamus meie neidude noortekorvpallist?
Esmalt soovin palju õnne kõikidele võitjatele. Mina näen asja nii, et me peame muutma oma töökultuuri ja seda, mida me treeneritena ja pealtvaatajatena lastelt nõuame. Praegu pean ma peaaegu igas finaalmängus minema ja rääkima pealtvaatajate, enamjaolt lastevanematega, sellest, kuidas nad kaasa elades käituvad. Üks asi on elada kaasa oma lapsele ja kogu võistkonnale, sest see on ikkagi võistkonnasport, aga teine asi on see, kuidas sa käitud vastasvõistkonna ja eriti kohtunikega. See on lubamatu, eriti noortespordis. Mulle meeldib öelda, et kui sa arvad, et suudad ise paremini (vilistada), siis palun, sul on selleks võimalus. Sa võid omandada kohtuniku litsentsi ja olla ise vilemees. Aga niisama tribüünilt karjudes annad sa mängijatele halbu signaale. Arvan, et see on suuresti ka treeneri taga, kuna treenerid peaksid tegelema ka lapsevanematega. Kui treenerid käituvad halvasti ega ütle vanematele midagi, siis hakkavad ka vanemad halvasti käituma ja siis näevad seda mängijad ning võtavad ka ise sellise käitumise omaks.
Teiseks see, kuidas me tüdrukuid ette valmistame ja milleks me neid ette valmistame. Praegusel hetkel on mulle silma jäänud näiteks Rapla Kaia Millingu võistkonnad, kes proovivad mängida moodsat korvpalli. Nad on agressiivsed ja nende ülevälja kaitse, mängijatevaheline distants (spacing – toim.) ja liikumised on õiged. Mitte alati, aga nad üritavad. Paljud võistkonnad mõtlevad peamiselt sellele, kuidas võita, mitte sellele, kuidas õigesti mängida. Noortespordis ei tohi võit olla peamine eesmärk, vaid boonus hästi tehtud töö eest. Noortekorvpallis on peamine laste arendamine ja neile võimalikult heade tingimuste loomine, et nad jääksid korvpalli ja spordiga tegelema. Praegu me kaotame tüdrukud ära. Tead, kui palju meil on U19 ehk 2003. aasta tüdrukuid? Kogu Eesti peale on kõigest 11 tüdrukut. Kuidas see võimalik on, et me kaotasime 80% 2003. aasta tüdrukutest, kes alustasid korvpalliga U12 vanusegrupis?
Aga miks see siis juhtub? Miks tüdrukud loobuvad korvpalli mängimisest?
Teatud tõetera on selles ütluses, et tüdrukud saavad rutemini küpseks ja nende huvid muutuvad. Veel üks asi, mis on nagu nõiaring, et noorte puhul kasutatakse ainult tugevamaid. Meil on praegu nii, et U12 ehk minides tuleb viisikute kaupa mängida lasta, aga U14 vanuses saad juba kasutada ainult parimaid mängijaid ja juba selles vanuserühmas kaotame me umbes 25% mängijatest. Järgmises, U16 vanuserühmas, oleme ära lasknud juba 60% mängijatest. Mingil hetkel tüdrukud mõistavad, et nad pole piisavalt head, nad on nõrgemad ja nad ei pääse väljakule, sest mängivad ainult parimad. Vaadake tänavust U16 finaalturniiri, kui mitu minutit võistkonna liidrid seal nendes kahes mängus mängisid?
Lisaajaga finaalmängus üle 40 minuti, kui õigesti mäletan…
Jah. Üks liidritest oli platsil 44 minutit ja ei mänginud lõpuni ainult seepärast, et tal tulid krambid. Ja oli veel mitu tüdrukut, kes mängisid üle 40 minuti. Üks poolfinaal oli tasavägine, kuid teises oli punktivahe suurem, kuid ka seal mängisid liidrid üle 30 minuti. Samas olid seal mängijad, kes istusid terve selle aja pingil. Me ei anna neile võimalust ja nad jäävadki aina nõrgemaks ja nõrgemaks. Mängivad ainult tugevamad mängijad ja lõpuks teised loobuvad, sest nad ei saa mänguaega. Nad jäävad nõrgemaks ja nad näevad seda. Liidrid peavad siis veel rohkem mängima hakkama, sest kedagi muud ju pole. Või siis treenerid võtavad võistkonda palju nooremaid mängijaid, kes saavad põhilised mänguminutid oma õiges vanuserühmas. See nõiaring jätkub ja lõpuks pole meil isegi neid liidreid. Meil on juba sellega raskusi, et U18 koondise koosseis täis saada. Sel aastal osaleme FIBA B-divisjonis ja meil pole piisavalt koondisekandidaate, sest mängijaid kas pole või nad ei taha tulla, sest nad teavad, et rahvuskoondises nõuavad treenerid neilt rohkem, kui nad on harjunud trennis tegema.
Ilmselt on loogiline ka väita, et 40 minutit platsil olles mängija tase langeb, kuna ta ei jaksa endast pidevalt kõike anda?
Täpselt. Skautisin U16 ja U14 finaalturniire ja teen nendest videoid. Mingil hetkel tahaks ma need videod treeneritele saata. Veel parem oleks kõigi nende treeneritega kohtuda, et arutada ja nendele ekraanil näidata, mis toimub. Sest kui sa vaatad näiteks U16 finaalmängu, siis mitu korda sa näed mõlemat võistkonda mängimas üle välja mees-mees kaitset? Ma ütleksin, et kogu mängu jooksul saab neid kordi kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Tõelist kaitset ja pressingut polnud vist üldse. 95% kaitsemängust algas kolmepunktijoone tagant, mis päriselt pole mingi kaitse. Olen nende asjade suhtes kriitiline ja tean, et treeneritele see ei meeldi, aga kui vaatame eelmise aasta Euroopa Challengers turniiri, siis mis juhtuks, kui me mängiksime A-divisjonis? Me pole B-divisjonist välja pääsemisele isegi lähedal, aga Euroopa meistrivõistlustel on sul üheksa päeva jooksul seitse mängu. Kui me mängiksime nende tüdrukutega, kes on siin kodus 30-40 minutit platsil, siis enamuse ajast nad sörgivad. Nad ei tea, kuidas sprintida. Mida me siis seal pärast teist mängu teeme, kui vastased hakkavad pressingut tegema? Me ei saa niimoodi kunagi B-divisjonist välja. Peame muutma oma mentaliteeti, kuidas me tööd teeme ja treenime, mida me tüdrukutelt tahame, ja hoidma distsipliini. Kui sa teed tööd ainult kõige andekamatega ja teisi ei vaata, siis see on probleem. Lisaks on probleem, et treenerid ei taha saata tüdrukuid Audentese Spordigümnaasiumisse, kuna nad on tiimi parimad mängijad ja kui Audentes võtab kõik need andekamad ära, siis kes sulle alles jääb? Siis peakski tegelema nende ülejäänud 95% tüdrukutega, sest nemad moodustavad selle keskmise taseme. See on tähtis tulevikku silmas pidades, sest kui pole tugevaid keskmikke, kes suudavad liidrite vastu mängida või neid asendada, siis lõpuks me kaotame ka need liidrid, sest nad on üle töötanud.
Läti naiste korvpall on väga kõrgel tasemel, kas seal pole samu probleeme?
Ikka on! Me hakkasime Lätis alles nüüd mingit süsteemi arendama. Läti on tugevam sellepärast, et seal on head noortetreenerid ja tuleb rohkem tüdrukuid trenni. Üritame harida treenereid ja saadame neid kursustele. Noorte rahvuskoondiste mänedžer proovib leida neid, kes tõesti suudavad midagi edasi anda. Mitte lihtsalt Euroopa meistrivõistlustele saada, vaid anda mängijatele midagi lisaks. Lätis kestavad noorte rahvuskoondiste laagrid viis kuni kuus nädalat ja seal tehakse tõsist tööd kogu selle aja jooksul, mitte ainult kolm-neli päeva. Kõige lühem laager on kuu aja pikkune. Ma lugesin oma viimase laagri jooksul kokku ja sain 35 täispikka päeva trenni ja kuus või seitse puhkepäeva. Nõukogude Liidu ajal oli Lätis Riia TTT, meil oli Uljana Semjonova, meil oli 1990. ja 2000. aastatel häid mängijaid, kes olid WNBA-s.
Ajalugu loeb?
Jah, see aitab. TTT on alati mänginud Euroliigas või Eurocupis ja see on abiks, kui mängijatel on sihtmärk, kuhu jõuda. Eestis on sellega probleemid. Kui eelmisel suvel U16 koondise treener Esko Tõnisson küsis oma mängijatelt, kuhu nad korvpallis jõuda tahaksid, siis kaks või kolm ütlesid, et nad oleksid huvitatud USA-sse minekust ja viis või kuus 20-st koondisekandidaadist ütles, et nende korvpallikarjääri kõrghetkeks võiks olla Eesti meistriliigas mängimine. Need ei ole kõrged sihid ja me ei utsita neid ega anna neile korralikke eesmärke. Korvpalliliit peab siinkohal paremat tööd tegema ja meil on plaan, millega hakkame pihta juba sel aastal, aga see puudutab ka treenereid ja lastevanemaid, sest kui me kutsume mängijaid rahvuskoondisesse, siis on võistkonnad, kus mängijad ütlevad regulaarselt, et nad ei taha tulla. See tekitab küsimusi, kuidas sellise võistkonna treener oma mängijaid motiveerib. Rahvuskoondise abitreener Sergio Cubeiro oli selle peale šokis. Hispaanias on mängijad valmis piltlikult oma ema maha müüma, et rahvuskoondisesse pääseda, aga siin öeldakse, et nad ei taha ja neil sellist sihti ei ole. Viimases valikmängude aknas olid naiste rahvuskoondisesse kutsutud 14 mängijast seitse amatöörid, kes käivad kuskil tööl. Siis oli üks või kaks, kes käisid koolis ja kaks, kes olid tudengid. Seega profikorvpallureid oli vist ainult neli. Nendel seitsmel amatööril on samuti elus teised eesmärgid, aga nad tulid ikka ja aitasid oma riiki. See ongi kõige tähtsam. Neist ei saa tulevikus profikorvpallureid, aga nad tulevad ja aitavad, sest nad armastavad korvpalli.
Spordi ja eriti võistkonnaspordi kohta on teooria, et see aeg, mille jooksul mängija areneb, on 10 aastat. Küsimus on selles, millal see algab. Kui sa alustad kuueaastasega ja sa treenid mängija üle, siis 16-aastaselt on ta juba lõpetanud. Sellepärast ma tahangi seda muuta. Lähitulevikus teavitame nendest muudatustest ka lastevanemaid. Ma tõesti usun, et me ei pea noori mängijaid nii palju koormama. Esimese asjana on nad inimesed ja alles teisena sportlased. Tahan, et noorsportlased oleksid enesekindlamad ja suudaksid joosta, sest isegi kui me vaatame U19 mängijaid, siis seal on mõned, kes ei oska nõrgema käega visata ega oska joosta. Me vajame sportlasi, mitte vigastatud mängijaid. Meie viimasesse U14 laagrisse tulid kolm mängijat, kellel olid juba vigastused. Nad ei saa midagi teha ja kui me peame kõrval nendega tegelema, siis ei saa me korralikult tegeleda ülejäänud 20 mängijaga. Ja üldse, kui sul on juba 13-aastaselt ristatisideme vigastused, siis sa treenid valesti.
Probleemiks on liiga ühekülgne trenn?
Jah. Me ei peaks tegema ainult korvpallitrenni, vaid arendama lapsi kui sportlasi. Tüdrukute puhul on see veel olulisem kui poiste juures, sest tüdrukud küpsevad kiiremini ja juba 13-aastasena võib olla liiga hilja. 8-13 aasta vanuses tuleb arendada füüsilisi oskusi, mitte keskenduda võitmisele korvpalliväljakul. Kui nad on kiired, oskavad kaitses mängida ja hüpata, siis nad muutuvad enesekindlamaks ja neist saavad paremad korvpallurid. Praegu me sellega ei tegele. Meil on U19 vanuserühmas mängijaid, kes ei oska hüpata. Ma vaatasin U16 mänge ja nad ei tea, kuidas isegi hüppepalli hüpata tuleb. Kuidas niimoodi mängida saab? Vabandust, kui minu jutt võib tunduda kuri, aga see on midagi, mis peab muutuma ja ma tean, et Eestis on treenereid, kes on nendeks muudatusteks valmis.
Kui Sa räägid nende treeneritega, kellega Sinu hinnangul probleeme on, siis mida nad Sulle vastavad?
Põhiline on see, et Eesti meistrivõistluste medalid ei tohiks olla põhieesmärk! Aga me nüüd hakkame selle tööga pihta. Varsti algab U14 koondise laager ja ma kutsun sinna mõned treenerid, kes on valmis ja oleksid seal abiks. Siis analüüsime neid finaalturniiride videoid ja arutame, mida tahame saavutada. Olen koostanud kava, kuidas peaksime mängima rünnakul ja kaitses ning mis peaksid oleme meie peamised eesmärgid. Tahame agressiivset kaitset, nagu meeste mängus, tahame kiirrünnakuid ja mängijate õiget asetumist. Hakkame tegema tööd nende asjade kallal, mitte ei mõtle ainult sellele, kuidas võita Balti mere korvpalliturniiri (BSBC – toim.) karikat. Tahan, et treenerid tuleksid ja õpiksid. Loodan, et nad on vastuvõtlikud ning näevad ja tunnistavad oma vigu ning on valmis õppima. See on hea, kui suudetakse oma vigu tunnistada. Kui ei suudeta ja arvatakse, et tehakse alati kõike õigesti, siis oleme suures hädas.

Kas Sa teadsid, et olukord Eesti tüdrukute korvpallis on nii hull juba enne seda, kui Sa siia tulid? Kas Sa arvad, et need muudatused parandavad olukorda?
Teadsin, et on suuri probleeme, sest Lätis on tegelikult samad mured. Põhjus, miks ma üldse Eestisse tulin, on see, et mul on pikaajaline plaan ja teadsin, et Lätis ei saa ma seda plaani ellu viia. Lätis on treenerite komisjon ja olen üks selle liikmetest, kuid seal on liiga palju inimesi ja egosid. Eestis anti mulle võimalus neid muudatusi ellu viia. Tahan ka Läti inimestele näidata, et kui me seda plaani järgime, siis võime koos õnnestuda. Eesti pole nii suur, et me ei saaks sellega hakkama. Peamine küsimus on selles, kas treenerid saavad aru ja suruvad oma egod maha, sest praegu ma näen, et nad pigem paitavad oma egosid. Aga ma tõesti usun nendesse muudatustesse. Esiteks muudame me järgmisel aastal veidi noortekorvpalli reegleid. Need on kiired muudatused. Muutused treeneritöös on pikaajalisem protsess. Seda ei jõua septembriks teha. Alustame kahe või kolme treeneriga, kes nüüd tulevad laagritesse, just U14 ja naiste rahvuskoondise omadesse. Siis kaasame ajapikku ka teisi. Hakkame korraldama naiste treeneritele õpikodasid. Need ei hakka olema lihtsalt koolitused, kus nad tulevad, istuvad ja kirjutavad harjutusi üles. Septembri teisel nädalavahetusel korraldame õpikojad iga vanuserühma treeneritele. U12, U14, U16 ja U19 treenerid, palun tulge kohale. Teeme tööd ja näitame, mida me suvel tegime ja kuidas meie võistkonnad mängisid. Räägime, mida peame muutma ja kuidas seda teha. Loomulikult anname sõna ka neile, kellel on oma ideid ja ettepanekuid. Seetõttu saab see noortekoondiste suvi olema küllaltki eksperimentaalne.
Aga võin juba öelda, et järgmisest suvest hakkab ametis olema üks üldfüüsilise ettevalmistuse treener, kes pole mitte päris mentor, aga aitab kõiki teisi. Tahame leida kaks või kolm üldfüüsilise treenerit, kellega koos me järgmised kolm-neli aastat selle süsteemi järgi töötame. Selle ühe treeneri tööks saab olema ka suhtlemine klubitreeneritega, sest hakkame täpsemalt vaatama, mis seisus mängijad koondisesse tulevad või mis seisus on nad hooaja keskel, enne Balti mere karikaturniiri. Siis arutame koos treeneritega, millised on probleemid. Hooaja keskel peavad aga tööd tegema just klubide treenerid. Rahvuskoondise treener saab mängijatega tööd teha parimal juhul neli kuni kuus nädalat aastas, klubitreener aga 40 nädalat. Me ei saa mängijat nende nelja nädalaga arendada, kui temaga pole viimase nelja-viie aasta jooksul korralikult tööd tehtud. Me ei saa teda jooksma õpetada, kui ta seda seni õppinud pole. Sellepärast on väga tähtis, et tüdrukud U14 vanuses õigesti treeniksid ja kõik mänguaega saaksid. Samuti need kõige paremad mängijad. Kui sa saadad nad Audentese Spordigümnaasiumisse, siis jah, võib-olla kaotad mõned mängud ja mõned meistritiitlid, aga sa annad võimaluse arenguks kellelegi teisele, kes seni oli liidri varjus. Muidu keegi, kes on praegu võib-olla nõrgem, ei saagi võimalust ja ei arene, aga nelja aasta pärast võib just tema olla sinu teemant. Mul on mõned sellised näited. Üks minu mängijatest ei saanud mitte ühessegi tüdrukute koondisesse kuni U18 vanuseni, aga pääses U20 koondisesse ja nüüd on ta U20-s üks liidritest ja mängib Leedus profikorvpallurina. Ka poiste hulgast on sama näide. Selle poisi isa paanitses ja tahtis talle isegi Eesti kodakondsust saada, sest noormees ei saanud Lätis U14 ja U16 koondisesse. Nägin nii palju vaeva, et seletada talle, mis on oluline. U18 koondises ei saanud poiss mänguaega ja tema isa hakkas juba väga halvasti käituma, kuid lõpuks oli ta U20 koondise üks liidritest. Nad said siin Eestis teise koha, kui Tallinnas U20 EM-finaalturniir peeti. Pärast mängis ta profikorvpallurina Itaalias ja Ukrainas.
Kellest jutt käib?
Ingus Jakovics. See on näide, kuidas vanemad ja treenerid saavad mõjutada kas halvasti või hästi. Kui sa survestad liigselt, et nad võidaks, siis sa ei tee neile head. Peamine on areng. See ongi põhiline, mida ma tahan õpetada. Lõppude lõpuks, kes see kunagi hiljem mäletab, kes oli neli aastat tagasi U16 meister? Mitte keegi. Võib-olla vaid seesama mängija, tema vanemad ja treener.
Aga kõik mäletavad, kui see tüdruk jõuab rahvuskoondisesse?
Täpselt! Või WNBA-sse. Arvan, et Eestis teab enamik, kes oli Martin Müürsepa esimene treener või Lätis Kristaps Porzingise või Andris Biedrinši esimene treener. Küll aga mitte seda, millise noortemedali keegi kunagi võitis. Palun veel kord vabandust, et ma nii karm olen.




