Close

INTERVJUU | Rahvusvahelise karjääri lõpusirgel olev Aare Halliko Eesti kohtunike tasemest ja reeglite tõlgendamisest

-Aare Halliko mini-klassi finaalturniiril | Foto: Siim Semiskar

Eesti viimaste aastakümnete üks edukam korvpallikohtunik Aare Halliko on viimase kümnendi tiirelnud Euroopa kõige vägevamatel korvpalliplatsidel ehk Euroliigas. Vaatamata sellele ei põlga Halliko ära ka näiteks mini-klassi mängude vilistamist, et samaaegselt aidata arendada meie noorkohtunikke. Korvpall24 tegigi Eesti Korvpalliliidu ametist lahkuva Hallikoga intervjuu Pärnus maikuu alguses toimunud mini-klassi finaalturniiril, et rääkida kohtunikutöö nüanssidest, psühholoogiast, mängijate ja treenerite reeglite tundmise tasemest ning paljust-paljust muust.

Kuna Hallikol on mõne aasta pärast terendamas suur 50. eluaasta juubel, siis küsisime otse, kui kaua teda vile suus korvpalliplatsidel veel ringi jooksmas näeb. Rääkisime ka Eesti vilemeeste tasemest, alustades päris oma esimesi samme tegevatest noorkohtunikest, lõpetades meie rahvusvahelisel tasemel õigust mõistva viisikuga. Hea uudis on, et üsna tõenäoliselt peaks üle Euroopa vilistavate Eesti kohtunike arv lähiajal veidi kasvama.

Kõigile, kes kasvõi korra on korvpallimängu ajal vilemehe suunas mõne krõbedama sõna läkitanud või kes lihtsalt soovivad selle ameti ning konkreetselt Halliko persooni kohta rohkem teada saada, on see intervjuu kohustuslik lugemine. Väikese isutekitajana võib öelda, et kuigi Halliko on käinud Euroopa kõige võimsamates kateldes õigust mõistmas, siis kõige räigema ähvarduse on ta saanud siin koduses Eestis.

Aare, teeme seda intervjuud Pärnus mini-klassi finaalturniiril. Euroliiga kohtunik vilistab minikorvpalli. Mis põhjusel Sa neid mänge endale võtad?

Tegelikult, kuna ma olen viimast kuud Korvpalliliidus tööl, siis sai otsustatud, et sellel aastal olen kõik need noorte finaalturniirid kas siis mina ise või Rainis Värv, kes on Põhja regiooni juht, kohal. Ja kui sa juba nagunii kohal oled, siis miks mitte ka mingeid mänge vilistada. Pärnus meil kohapeal kohtunikke väga polnud ja oli vaja mujalt tuua. Seega mingitpidi jälle kulude kokkuhoid, et kui oledki juba siin, siis võid ise vilistada ka.

Kui erinev on minna väljakule Euroliiga mängu vilistama või siis mini tüdrukute pronksikohtumist? Kuidas Sa teistmoodi valmistud ja kuidas asjad mänguliselt teistmoodi on?

Siin me räägime kahest täiesti võrreldamatust asjast. Üks on meeste mäng kuskil välismaal, kus sa oled juba päev varem kohal ja teine on tüdrukute minikorvpalli finaal, kus esiteks mängitakse neli nelja vastu, mitte viis viie vastu. Eks sa peadki täpsemalt aru saama, mis väljakul toimub ja mida nad teevad. Ka need lapsed alles õpivad veel korvpallis põhiasju. Siin on olemas mingisugused kitsendused, mida nad tohivad teha ja mida ei tohi. See on jälle minu jaoks uus asi, mida mina pean õppima. Näiteks iga väikest jooksu ja eksimust ei pea vilistama, samas teistpidi mingeid momente peabki hoopis rohkem selgitama. Näiteks millal võib vabavisete puhul lauda minna.

Siinkohal on hea küsida, kumb on kohtuniku jaoks olulisem, kas reeglite punktipealt tundmine või mängu lugemine ja mängust aru saamine?

Kui räägime suures plaanis, siis eks ta sellest pihta hakkabki, et kõigepealt, kui sa alustad, siis pead tundma reegleid. Kuigi kindlasti paljud noored kohtunikud, kes alustavad, võib-olla polegi reegleid lugenud, vaid ongi ainult korvpalli näinud ja vilistavad selle pealt. Kuid mingi hetk sa pead tegema endale reeglid selgeks ja siis, kui sul on reeglid selged, siis pead hakkama leidma tunnetust või oskust, kuidas neid reegleid kasutada. Kui me läheme juba kogenuma korvpallikohtuniku juurde uurima, kuidas tema seda asja teeb, siis minu hinnangul maailma tippkohtunikel on mängutunnetus väga oluline. Pead reegleid teadma, aga pead teadma ka seda, kuidas neid reegleid kasutada. On mõned reeglid, kus saad midagi jätta tõlgenduseks ja on mõned, kus midagi tõlgenduseks jätta ei saa ning pead vilistama täpselt nii, nagu reegel ütleb. Seda on raske lahti seletada, aga eks see lugu ongi nii, et kui oled asjas sees, siis järjest rohkem seda asja õpid.

Kas kohtunikule tuleb kasuks mingil tasemel varasem mängijakogemus? Tippmängijad pigem kohtunikuks ei lähe, kuna vanuse mõttes see karjäär suuresti kattub. Või on maailmas ka tippkohtunikke, kes pole sisuliselt palli käes hoidnudki?

Ausalt öeldes ma tõesti ei tea Euroliiga praeguste kohtunike mängijakarjääre. Võtame kasvõi meie lähimad naabrid, Olegs Latisevsi kohta ma ei oska öelda, kui palju ta korvpalli mänginud on. Võib-olla tõesti kuskil noorteklassis, aga kindlasti mitte noortekoondises või meeste tasemel. Aga mingil määral tuleb mängijakogemus kindlasti kasuks, sest see aitab mängust aru saada. Kui sa pole üldse mänginud, nagu mina, kes ma olen kergejõustiku taustaga, siis minul esimesed aastad läksid mängust arusaamiseks. Pigem vilistasingi reeglite põhjal, et mis on lubatud ja mis mitte. Pärast hakkad aru saama, mida mingi kontakt tähendab. Muidu mõni kontakt on suurem ja mõtled, et äkki peaks vilistama, kuid tegelikult mängijat see väga ei mõjutanud. Ja vastupidi – mõni väiksem asi võib mõjutada nii, et sealt olukord hoopis muutub.

Minu hinnangul Eesti tasemel tippmängijad teavad reegleid üsna halvasti. Kas Sa nõustud sellega ja kui nõustud, siis mis on selle põhjuseks?

Ma ei oska öelda, kas nad teavad reegleid halvasti, aga mul on oma karjääri jooksul tekkinud tunne, et mängijad eraldi kuskil otseselt reeglitega kokku ei puutugi. Nii palju, kui nad mängivad ja treener neile mingeid elemente õpetab, nii palju nad teavad, mida võib teha ja mida mitte. Aga reaalselt reeglite teooriat nad vaevalt õpivad. Eks nad sellepärast ei teagi. Treenerite koha pealt võib küll öelda, et kunagi varem oli see teadmatus suurem. Praegu tipptasemel treenerid teavad reegleid ikka päris hästi. Eestiski enamik meistriliiga treenereid juba teab ikkagi ka selliseid väiksemaid nüansse ja see tuleb ilmselt tänu faktile, et meil on siin neid diskussioone olnud nii mängudel kui ka platsiväliselt. Rumalaid või üllatavaid küsimusi enam ei tule, põhilised asjad on ikkagi enamusel teada.

Sel hooajal sai kõigile väga hästi selgeks üks konkreetne reegel, see Viimsi ja Tartu seerias otsustavaks saanud viimase kahe minuti teema, et ei tohi audi väljasöötu segades üle joone astuda. Kas Sulle teevad sellised olukorrad natuke rõõmu ka, kus mingi reegel saab puust ja punaseks selgeks?

Kindlasti võib öelda, et see, kuidas konkreetne reegel nüüd Eestis teatavaks sai, kindlasti rõõmu ei tee, sest see oli ühe võistkonna jaoks väga valus otsus. Kohtunik tegi küll õigesti, aga kohtunikel ei ole kunagi hea tunne pärast seda, kui sellise otsuse peale viigiseisult üks võistkond saab lõpuks vabaviske ja sellepärast ka mängu võidab. Seepärast ma ei saa öelda, et mul hea meel on, et see nii selgeks sai. Aga kindlasti teatavad momendid on, kus mingid reeglid tulevadki võistkondade, mängijate või üldsuse teadvusesse läbi väga valusate kogemuste. Kui selle reegli kohta küsiti järgmisel päeval ka ajakirjanduses, siis identseid näiteid võiks tõenäoliselt tuua üle Euroopa rohkemgi, kui hakata natukenegi meenutama. Kuskil noorte EM-i finaalis oli samamoodi audi väljavise viigiseisult ning mängida paar sekundit ja samamoodi läks mängija takistama ning hüppas kahe jalaga üle joone. Samamoodi vastasmeeskond viskas ühe vabaviske ära, sai palli tagasi ja oligi Euroopa meister. See võis ka poolfinaal olla… (Mõtleb.) aga ühesõnaga väga oluline mäng ja samamoodi pärast taheti kohtunikke süüdistada. Siis võeti video välja ja öeldi, et kuulge, millest me siin räägime? Siin pole midagi arutada, see on reegel ja nii on. Kui kohtunik oleks jätnud seal tehnilise vea vilistamata, siis oleks teisel võistkonnal olnud reaalne argument, et kuulge, mis nüüd toimus, miks te ei vilistanud seda?

Väga palju öeldakse erinevates olukordades, et mängu lõpus ei tohiks kohtunikud justkui mängu otsustada. Mis tundeid see väide Sinus kui kohtunikus tekitab ja kuidas vilemees nendes olukordades üldse käituma peaks? Ühelt poolt on tal reeglid, mida tuleb järgida, aga samas proovida mitte ise sellisel hetkel otsustajaks kerkida. Kuidas leida see balanss ja kas seda on vaja üldse otsida?

Iseenesest on sellele lihtne ja loogiline selgitus. Kohtunik ei pea mängu otsustama ja kohtunik ei tohikski mängu otsustada, välja arvatud siis, kui mängija ei jäta mingit muud võimalust. On mingid konkreetsed asjad, mille vastu mängija ei tohi eksida. Sest tegelikult selles olukorras ei otsusta mitte kohtunik, vaid mängija, kes teeb selle eksimuse. See, kus kohtunik ei peaks otsustama mängu lõppu, oleks nendes olukordades, kus on tõepoolest näiteks viigiseisul kerge kontakt, mis on tõlgendamise küsimus, et kas on või ei ole. Siis kohtunik ei peaks vilistama kerget viga. Et sa ei võta ära mingit kerget kontakti, mida sa varem mängus pole vilistanud. Sest sellega saab keegi ühe või kaks vabaviset ja mäng on läbi. Aga üle joone minemine ja tehniline viga, viimasel kahel minutil audi väljaviskel (ebasportliku) vea tegemine, kui pall pole veel välja söödetud, need on reeglid. Seal ei ole seda, et ei ma ei vilista, sest muidu ma otsustan mängu. Ei, kohtunik ei otsusta sellega mängu. Nende rikkumistega otsustab mängu mängija, kes selle eksimuse teeb. Need on minu jaoks kaks erinevat asja, millest korvpalliüldsus võiks aru saada. Kus otsustab mängu kohtunik ja kus otsustab tegelikult mängija.

Tuleme siia minikorvpalli turniirile tagasi. Siin on ka noori kohtunikke vilistamas. Kuidas Eesti noorkohtunike tase Sinu silme läbi hetkel on?

Raske öelda, kuidas tase on. Meil on noorkohtunikke vähe, neid võiks olla rohkem. Paljud nendest, kes praegu tegelevad, on päris tublid. Nii mõnigi noor on siin turniiril saanud oma võimaluse. Palju tublisid kohtunikke on hetkel kodus, kes oleks võinud ka siin olla, kuna meil Pärnumaal väga palju kohtunikke ei ole. Ainult üks Pärnu poiss meil praegu vilistab siin pronksimängu ja ülejäänud tulid kõik mujalt. Kulude mõttes pole mõtet tuua väga palju inimesi kaheks päevaks kohale, aga arvan, et järelejäänud noortefinaalidel, mis on veel ees ootamas, saab äkki nii mõnigi poiss end proovida. Üks tütarlaps on meil ka siin kohal ning loodetavasti tuleb ka tüdrukuid vilistama juurde. Sel aastal tuli meil noori tegelikult päris palju juurde. Näiteks Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi poole pealt on suunatud vilistama noori, kes teenindavad mänge Lõuna-Eestis. Tallinna poole pealt Nordi klubist oli sel aastal 10-15 poissi, kes tulid vilistama. Võib-olla need poisid suhtlevad teiste klubide poistega ja nii see tuleb. Kindlasti on meil noori juurde vaja ja usun, et see asi läheb vaikselt paremaks.

-Aare Halliko tänavusel Saku I liiga finaalturniiril nooremaid kolleege juhendamas | Foto: Siim Semiskar

Miks on Eestis olnud väga pikalt naiskohtunike põud? Mõned üksikud vist aastate jooksul ongi madalamalt tasemelt pea üles pistnud, aga kaovad kiirelt ka ära.

Meil on neid vähe olnud, jah. Üks tütarlaps oli, kes vilistas isegi naiste meistriliigas ühe hooaja, aga siis lõpetas ära. Esimene põhjus on selles, et meil on vähe tüdrukuid, kes mängivad. Kui isegi mängijate arv on pisike, siis on keeruline, et sealt veel kohtunikke tuleks. Teoorias mängijatest keegi võiks ju tulla. Teine asi on kindlasti see, et selleks, et noor hakkaks vilistama, on vaja, et esmane tõuge ja suunamine tuleks klubi treeneri poolt. 1990-ndate keskpaigani olid meil spordikoolid, kus oli kooli lõpetamiseks üks tingimus, et pidid saama kohtuniku litsentsi ehk sa pidid kursuse läbi käima. Tol ajal praktiliselt kõik noored, kes mängisid oma spordikooli eest, mingeid mänge vilistasid. Spordikool korraldas mingi turniiri ja treenerid suunasid noored seda vilistama ja kõik said proovida. Siis oligi pigem küsimus, et kes jäi ja kes ei jäänud edasi vilistama. Kui tekkisid klubid, siis klubil seda huvi ja kohustust polnud ja noored ainult mängisid. Kuna keegi neid kuhugi ei suunanud, siis sealt ei tulnudki midagi. Nüüd oleme siin aastate jooksul proovinud noori kutsuda läbi klubide. Elu näitab, et seal, kus klubi eesotsas on kas mõni treener või mõni suurem huviline, kes noori sellele teele suunab, siis sealt tuleb, aga kui neid ei suunata, siis sealt klubist ei tule. Vaatame, kuidas järgmine hooaeg ja lähiaastad tulevad, kas hakkab noori rohkem juurde tulema või mitte.

Lähme sammu edasi. Kuidas on meie kõrgliiga taseme kohtunikud, kes juba Euroopas vilistavad? Meil on praegu kaks Euroliiga kohtunikku. Palju neid veel rahvusvaheliselt tasemel on?

Tänasel päeval meil on kokku viis rahvusvahelise kategooria kohtunikku. Kaks nendest on Euroliigas, üks vilistab FIBA Meistrite liigat ja kaks tükki on FIBA madalamal meeste karikal ja naiste võistlustel.

Kes need on? Euroliigas Sina ja Rain Peerandi, aga edasi?

Euroliigas mina ja Rain Peerandi, jah. Meistrite liigas oli sel hooajal Mihkel Männiste, madalamas meeste karikasarjas olid Tanel Suslovil mängud ja Mart Uuehendrikul oli paar meeste karikasarja mängu ning naiste Euroliiga ja naiste Eurocup. Need viis meest praegu on. Vastavalt rahvusvahelisele reitingule, klubide reitingule ja koondise reitingutele eraldati meile üldse neli kohta 2021-23 aknaks. Taotlesime kaks kohta juurde, aga anti ainult üks, Mart Uuehendrikule. Tahtsime tegelikult ühte noort kohtunikku juurde panna. Nüüd vaatame, mis 2023. aastal saab, kuna koondis on praegu nii edukalt mänginud. Mihkel Männiste läheb nüüd noorte MM-ile, millega toob tõenäoliselt meile ühe koha veel juurde. Võib-olla siis järgmises aknas, mis on 2023-25, saame äkki mõned kohad juurde ja saame lisada FIBA listi mõned nooremad kohtunikud, kes saavad siis ennast näidata ja läbi selle oma karjääri edendada. Kuna minul tuleb sel aastal 48 (eluaastat) juba ette ja tänu sellele, et Euroliiga ja FIBA on omavahel tülis, mul FIBA mänge nagunii ei ole, siis suure tõenäosusega annan ka mina järgmises tsüklis oma koha ära. Ma ei taotle enam FIBA litsentsi. Seega pooleteise aasta pärast tulevad meile uued FIBA kohtunikud nimekirja ja saavad oma võimaluse.

Kuidas meil tase võrreldes muu Euroopaga on?

Seda on raske öelda, aga arvan, et oleme praegu päris heas seisus. Kui saame mõned oma nooremad kohtunikud sinna rahvusvahelise karusselli peale, siis seal on kindlasti võimalus saada enesekindlust ja kogemusi juurde. Seal on võimalus oma taset tõsta. Eks siis saab näha. Kui päris tippriigid kõrvale jätta, siis ükskõik, millise riigi me Kesk-Euroopast võtame, siis seal mõned rahvusvahelised tipud seda vankrit veavad ja ülejäänud on nagu meilgi. Tulevad järgmised noored ja potentsiaalsed ning need kohtunikud, kes on aastaid olnud, enam rahvusvahelisele areenile ei lähe. Sellise supi sees see igas riigis kogu aeg podiseb. Meie seis pole üldse mitte halb, aga mida rohkem me saame inimesi välismaale, seda suurem on tõenäosus, et see areng läheb edasi. See on nagu mängijatelgi, et koduliigas võid mingi tasemini jõuda, aga kui sa välja ei pääse ja kõvemaid mänge ei saa, siis on raske edasi minna. Miks klubid muidu tahavad minna ja proovida? Miks Cramo mängis enne Ühisliigat ja Pärnu läks sel aastal mängima FIBA Cupi või miks me mängime Eesti-Läti liigat? See kõik on selleks, et saada natuke teistsugust vastast, mitte poleks see, et kogu aeg mängid oma naabripoisiga ja kõik juba teavad, mis ta teeb. Ja siis tuleb järsku võõras poiss. See võõras poiss ei pruugi parem olla, aga sa lihtsalt ei oska tema vastu mängida.

Sa ütlesid, et passis on vanus varsti 48. Mis see viimane kohtuniku iga on? Ma saan aru, et Euroliigas vist ei ole seda piiri?

Euroliigas seda limiiti enam pole, aga eks mingi hetk ma pean ikkagi aru saama, et mulle võidakse iga hetk öelda, et aitäh ja head aega. FIBA-s on suures plaanis 50 eluaastat piiriks, aga nad on nüüd muutnud selle, et kui oled 50-aastane tippkohtunik musta litsentsiga ning vilistad Meistrite liigat, maailmameistrivõistlusi ja Euroopa meistrivõistlusi, siis on võimalik sulle anda esialgu kaheaastane pikendus ja kui sa pärast seda jätkuvalt oled tipus, siis on sul võimalus veel lisaaega saada. Ütleme 54 on tänasel päeval FIBA-s selline vanus, kus peaks asi ära lõppema. Aga see on täiesti uus reegel, 2021-23 on kas esimene või teine tsükkel, kus see asi muutus.

NBA-s on üsna tavaline, et kohtunikud vilistavad veel ka julgelt 60. eluaastast edasi. Mida nemad teistmoodi teevad?

Ütleme nii, et NBA on hoopis teine liiga kui meil Euroopas. Ei oskagi võrrelda, mis seal teistmoodi on, aga see on lihtsalt teine liiga ja hoopis teine maailm. Meil on praegu Euroliigas mõned kohtunikud, kes on 55-56-aastased. Vaatame, võib-olla lähevad ka 70. eluaastani välja (Muigab.).

Kui kaua Sina vilistad? Täpselt niikaua kuni Euroliigast öeldakse, et aitäh, oli tore?

Välismaal kindlasti niikaua kui võimalik. Hetkel ei ole plaani, et ma ise lõpetaks. Kui arvatakse, et minu aeg on lõppenud, siis sellega lõpeb ka minu rahvusvaheline karjäär kindlasti ära, sest mul pole ühtegi alternatiivi, kus jätkata. Eks siis ole näha, kuidas edasi läheb. Ise arvan, et vilistaks veel, aga samas need kolleegid, kes on selle kadalipu läbi käinud ja lõpetanud, ütlevad, et kui sa välismaal ära lõpetad, siis kodus võib motivatsioon väga ruttu otsa saada. Ma ei oska praegu selle kohta täpselt öelda. Mõte on küll, et jätkan, aga võib-olla tõesti saab motivatsioon otsa ja niisama väljakul tiksuda pole ka mõtet. Võib-olla mingi hetk saad sellest aru ka, et kui välismänge pole, siis on jälle samamoodi, et tipptasemel kogemust pole, jääd sellesse koduliiga suppi ja enda tase hakkab langema. Kas tahad lõpuks lõpetada sellisena, et sind…

Väljaku pealt ära viiakse?

(Naerab.) Mitte ei viida ära, vaid kui sa hakkad juba mängule jalgu jääma. Kui tead, et oled olnud kogenud ja Eesti mõistes hea ning siis järsku ei saa enam hakkama. Siis pole mõttekas.

Mitu Euroliiga mängu Sul sel hooajal oli ja kas oled kokku lugenud, kui palju Sa kogu karjääri jooksul oled Euroliiga mänge vilistanud?

Sel hooajal oli Euroliigas vist viis mängu, koos Eurocupiga 20 kohtumise ligi. Euroliigat kokku olen vilistanud 10 hooaega. Esimene hooaeg mul ühtegi Euroliiga mängu polnud ehk siis kokku olen seal sees 11 aastat olnud. Euroliigas mänge ma kokku lugenud pole, aga kõige parem hooaeg oli mul vist 10 Euroliiga mänguga. Arvan, et see arv võib jääda 60-70 juurde.

Palju Sa üldse karjääri jooksul mänge oled vilistanud, suurusjärku oskad öelda?

Ei oska. Neid arve kokku löönud pole, aga kui ma noorem olin, siis olid normaalsed ka sellised noorteturniirid, kus ei olnud täispikad mängud, aga mängiti ühel päeval 10 kohtumist. Arvan, et need arvud on päris suured. Mäletan, et noorena oli kodus kalender seinale pandud. Siis mobiiltelefone polnud ja helistati koju. Kui ennast kodus polnud, siis ema vaatas (kalendrit) ja pani kirja, kui õhtu oli vaba. Need kalendrid olid nii täis, et praktiliselt igal õhtul oli mäng. Kui panna sinna nädalavahetusel juurde noorte mängud või turniirid ning täiskasvanute mänge vahel kaks tükki õhtu jooksul, kus võistkonnad ise kutsusid, siis vilesid on päris palju olnud. Praegu on see tempo ikka väiksemaks läinud.

Kui mängijad teevad trenni, et võistlustel paremad olla, siis mida kohtunikud teevad? Kas kohtunikul on kogu aeg vaja vilistada ja sellega ennast treenida või tehakse kuidagi kuiva trenni ka? Reeglitega tehakse muidugi tööd, aga saan aru, et kõrgemal tasemel tehakse videotööd juurde.

Jah. On kolm asja. Esimene, et sul füüsis korras oleks. Selleks ei pea mängima korvpalli, on täiesti ükskõik, mida sa lisaks juurde teed. Teine asi on see, et on vaja teha teoreetilist tööd. See ongi siis tõlgenduste lugemine. Aga seda ei pea iga päev tegema. Kui tuleb mingi uuendus, siis teed selgeks ja vahetevahel kordad mingid asjad üle. Pluss teooria juures on videoanalüüs oma mängudest, mida oled vilistanud. Videotöö on mitte ainult see, et õige või vale, vaid just mehaanikad, õiged liikumised, õiged žestid, kuidas paremini välja näeks, kuidas paremini liikuda, kuhu liikuda, miks liikuda. Kolmandaks on oluline see, et oleks piisavalt hea tasemega mänge, et hoida end mängurütmis. Kui oled meistriliiga kohtunik, siis ei pea ainult meistriliiga mänge võtma, vaid võid käia ka esiliigas. Või võtad vahel mõne noortemängu ja püstitad seal endale mingi ülesande, et täna näiteks jälgin kella. Harjutad midagi, mida viia endal automaatseks. Et kui on lõpuks meeste mäng, kus sa ei jõua muude asjade peale mõelda ja pead tegutsema automaatselt ja fokuseeritult, siis oleksid mingid asjad juba kinnistunud.

Kui Sa selle Euroliigasse määramise meili saad, siis kas see teeb siiamaani tuju väga rõõmsaks ja ärevaks?

Kas just ärevus, aga mingid tunded kindlasti. Meil on teada, mis kuupäeval tulevad määramised järgmiseks neljaks nädalaks ning siis sel päeval kõik ootavad, millal need meilid tulema hakkavad. See on ikka jätkuvalt nii. See on igal kohtunikul lihtsalt psühholoogiliselt nii. Kui tead, et tuleb määramine, siis tahad ikka võimalikult palju ja võimalikult häid mänge saada. See on nagu mängijatelgi, kui tuleb lepingupakkumine. Et mis klubi ja kus midagi pakub. Kohtunikel on kindlasti mängudega samamoodi. Arvan, et ka neil noorkohtunikel siin miniturniiril oli samamoodi. Kõigepealt küsiti, kes saavad üldse tulla. Panime nimekirja kokku ja siis lõpuks valisime välja, kes pääsevad. Arvan, et kõik, kes meili said, neil samamoodi käis südamest väike jõnks läbi, et ma ikkagi sain sinna. See on tore tunne.

-Aare Halliko | Foto: Siim Semiskar

Mida Sa ütleksid korvpallifännidele, kes arvavad alati, et kohtunik on igal juhul süüdi ja kohtunik alati eksib ja miskipärast alati eksib nende võistkonna kahjuks?

Ma arvan, et kui sa niimoodi küsid, siis sa nimetasid sellise fänni, kellele ongi raske midagi öelda. Loomulikult saame me fännidest ka aru. Kui toetan oma võistkonda, siis tundubki, et kõik on meie vastu. Samas arvan, et fännikultuur on selles mõttes läinud aastatega palju paremaks. Enam pole kõik nii ühe võistkonna prillidega ning saadakse asjadest aru ka üldises plaanis. Loomulikult võib-olla kellelegi ei meeldi mõni otsus, aga ma pigem kiidaks fänne. Vähemalt avalikus ruumis pole enam kommentaarides nii palju sapi pritsimist ja pahatahtlikkust. Arvan, et see tuleneb tõusnud fännikultuurist. Üks soovitus on muidugi alati see, et võite alati korra ise väljaku peal ära proovida, kuidas vilistada on. Saate korra selle tunde kätte. Samas me ei saa seda ju pahaks panna, igal fännil on õigus oma võistkonda fännata.

Oled Sa kunagi oma karjääri jooksul elu või tervise pärast kartma pidanud? Eriti kuskil Türgis või Kreekas, kus asjad lendavad ja rakette lastakse või on hoopis kuskil Eesti maakohas ukse peal vastas oldud?

Olen võib-olla nii heauskne inimene, et ma pole kunagi arvanud, et midagi sellist juhtuda võiks. Päris sellist momenti pole olnud, et nüüd võib midagi hullu juhtuda. Olen küll saanud ähvardusmeili, kus on mind lubatud pagasnikusse panna ja metsa viia, aga see ei saanud teoks. Abikaasa ehmatas selle peale küll päris ära, kuna kahjuks teame, et inimesi on igasuguseid. Mõni võibki midagi sellist mõelda ja teha.

See oli Eestis?

See oli Eestis, jah. Aga ise pole ma sellist hirmu tundnud, et nüüd on asi nii hull, et panen parem vile varna ära ja igaks juhuks edasi enam oma tervise pärast ei tee. Kuumades riikides on fännid keevaverelisemad olnud küll, aga seal on turvasüsteem paigas ja kõik on kontrollitud. Naljalt keegi sulle ligi ei saa. Kuigi vaadates viimast (Euroliiga) veerandfinaalmängu Pireuses Olympiakose saalis, siis kui seal oleks fännid tahtnud kohtunikuga midagi teha, siis…

Seal ei oleks keegi kontrollinud midagi?

Jah, tol hetkel seal ei kontrollinud keegi midagi (Naerab.).

Olympiakose peatreener Georgios Bartzokas oli ise ka natuke…

Kõik olid natuke ehmunud, et mis toimub.

Kas selline publiku käitumine Belgradis või Ateenas töötab kohtuniku peal ka? Kui on tuline õhkkond, siis kas kohtunik mõtleb selle peale või kui sa mängu sisse lähed, siis unustad kõik muu ja ei pane tähele?

Ma ei oska teiste eest öelda, ainult enda kohta. Võib-olla kuskil alateadvuses midagi on, aga ei ütleks, et see kuidagi mõjuks. Mulle iseenesest meeldib, kui möll käib. See tekitab endal ka sellise mängu emotsiooni. Pigem möllaku kui see, et on raamatukogu vaikus. Siis on emotsioon hoopis teine ja endal on tuju üleval ja mõnusam vilistada.

Ma ise mõtlen, et kas tihti võib isegi ebameeldivam olla seal n-ö raamatukogus, kus üks loll karjub nii, et kõik kuulda on?

Kindlasti. Kui on lärm ja keegi karjub, siis ma lihtsalt ei kuule seda. Kuuled ainult üldist lärmi. Meil Eestiski on olnud saale, kus publik oli mingil hetkel vaiksem ja akustika on saalis selline, et treener võib-olla ei tahagi midagi öelda või ütleb lihtsalt omaette, aga see kõik kajab. Ma olen isegi öelnud, et treener, ma saan aru, et see polnud pahatahtlikult mõeldud, aga see kõlab nii halvasti, et palun kontrollime ennast, sest akustika on lihtsalt selline. Ma ei saa seda ignoreerida, sest siis publik ütleb, et kas nii ongi okei? Tegelikult see pole okei, aga mõistan, et see ei olnud kohtuniku vastu. Teises saalis ja teise publikuga ei saaks keegi arugi, et midagi üldse oli.

scroll to top