Aastatel 2001-08 erinevates Eesti kõrgliigaklubides pallinud tagamees Rauno Tamm on käe andnud treeneriametile ning teeb seda oma isa, legendaarse korvpallitreeneri Andres Tamme elutööd jätkates Viljandis. Selle aasta mais sai Rauno Tamme jaoks justkui omamoodi ring täis, kui üle rohkem kui 30 aasta õnnestus Eesti noorte meistritiitel viia Viljandisse ja seda taas mini-klassis.
40-aastane Tamm andis Pärnus toimunud minikorvpalli finaalturniiril Korvpall24 portaalile intervjuu hetkel, kui finaalikoht oli kindlustatud, aga medalid olid veel välja mängimata. Seetõttu rääkisime rohkem ajatumatest asjadest, nagu Viljandi korvpalli minevik, olevik ja tulevik, tänapäeva laste oskustest ja füüsilistest võimetest ning mini-klassi praegusest tasemest Eesti korvpallis.
Rauno, mis seisus on hetkel Viljandi korvpall? Ma saan aru, et Sa ajad seda asja seal üksinda?
Viljandi korvpall on minu hinnangul sellises seisus, et see, et me siin (mini-klassi finaalturniiril – toim.) mängime, on tegelikult poolenisti juhus. Mõnes mõttes näeb (Viljandi korvpall) hea välja, aga võiks kindlasti olla parem ja võiks olla rohkem lapsi. Küll aga ei saa öelda, et seda poleks olemas. Vahepeal olen rahul ja siis ma jälle pole rahul, sest ma olen selline, kes tahab kogu aeg rohkem. Praegusel hetkel ma olen rahul, aga arvan, et ülehomme enam jälle ei ole. Mõne võistkonnaga mängime me tulemuse peale ka. Mitte ei tee lihtsalt trenni või pole nii, et oleme lihtsalt toredad poisid ja käime koos. Saame Eesti parimatega mängida.
Mis vanuserühmadega Sina Viljandis tegeled ja mis võistkonnad teil olemas on?
Ma ütleks, et meil saab 2012. aasta poiste kohta ka öelda, et seal on võistkond. Kuigi seal on 2013 ja 2014 poisse ka. Nagu siingi (viipab platsil toimuva mini-klassi mängu suunas – toim.). Nii ongi, et “õigeid” mehi on 2010 võistkonnal umbes neli-viis või äkki isegi kuus-seitse ja ülejäänud on juba nooremad. Siis järgmine vanus on 2012. Enne seda olid veel 2005 ja 2006, aga need on juba poisid, kes peavad keskkoolis käima ja kõigile pole korvpall enam nii tähtis.
Mis väikese koha mured on? Sa ütlesid, et lapsi võiks rohkem olla. Spordialade konkurents on Viljandis ilmselt päris võimas?
Viljandi võib olla üks suurema konkurentsiga linn üldse, sest meil on juba pallimänge viis kindlasti. Sinna lisaks kõik judod, maadlused ja kergejõustikud… õnneks iluvõimlemist veel pole, aga on veel aerutamine ja sõudmine (Muigab.). Kuigi ma arvan, et need üksikalad ja pallimängud ei konkureeri samadele lastele.
Viljandi jalgpall ja käsipall on ju väga kõrgel tasemel meistriliiga klubidega esindatud või olnud esindatud. Jäähoki on vist ka uue tulijana tegutsemas?
Jäähoki on ka ja võrkpall on viimasel ajal kõvasti juurde pannud. Kõik üritavad täistuuridel teha ja kõikjale lapsi ei jagu. Viljandi linnas on kaheksa klassikomplekti lapsi, kes lähevad igal aastal kooli. Matemaatika ei anna päris hästi välja.
Mis on hetkel Viljandis kõige populaarsem spordiala?
Ma arvan, et ikka jalka. Jalgpall on igal pool ja kõige populaarsem, aga me üritame.
Kas jalgpalliga konkureerimine pole natuke lootusetu, kuna seal alustatakse juba lasteaiast?
Ma ei saagi väga öelda, et ma konkureerin. Ma lihtsalt loodan, et mõned tublid leiavad ka tee korvpalli.
Kas spordialad nii väikeses kohas kui Viljandi teevad omavahel koostööd ka? Kui Sa näed, et Sulle tuleb mõni poiss, kes oleks andekam mõnda kergejõustiku üksikala tegemas, siis kas suunad teda edasi või mitte?
Ma üldiselt ikka ei ole suunanud. Poisse on niigi vähe (Muigab.). Idee poolest ja ideaalis peaks see nii olema. Minul mängib üks kutt näiteks siiani tennist ja teine mängis. Üks oli Eesti meister, teine Eestis viie hulgas. Nüüd üks neist lõpetas tennise ära ja mängib võrkpalli. Selliseid väga tihti ei kohta, aga mõned siiski on. On mingisugune arusaam, et kui valid ühe trenni, siis pead ühes trennis käima. Samas teeks see neid kõiki ju mitmekülgsemaks.
Kuidas Sinu nägemuses võiks populariseerida seda, et korvpallitreenerid läheksid rohkem väikestesse kohtadesse tööd tegema?
Arvan, et sellele peaks kuskilt suurem tugi olema. Näiteks makstakse alguses tohutult peale, kuni treener endale jalad alla saab. Kui sind selles väikeses kohas mitte midagi kinni ei hoia, siis kogemuse mõttes võid ju paar aastat teha, aga ühel hetkel kipud ikka kodu poole tagasi. Ma ei tea, kas see peab just korvpalliliit olema, aga keegi peaks seda kõvasti toetama. Kui saad endale kuskil n-ö jalad alla, siis võib-olla tahadki seal olla.
Sina naasid Viljandisse tegema oma isa tööd?
Minul oli selles mõttes lihtne ja mul on siiani see missioon sees. Kuna tema jättis ennast kogu oma hingega Viljandisse, siis seda ei saa niimoodi maha visata, keegi peab tööd edasi tegema.
Kes on Viljandi kõige kõlavamad nimed korvpallis? Kas need olidki vennad Tammed või keda Sina esimesena nimetaksid?
Mina nimetaks esimesena Ott Kiivika (Naerab.). Temaga on kihvt lugu see, et ta mäletab väga hästi, kuidas ta mu isa trennis käis ja oma vanuseklassis Eesti meistriks tuli. Priit Ilver oli samas võistkonnas. Vennad Tammed vast kõige kõvemad mehed polnudki. Võib-olla äkki Reimo (Tamm) oli, sest palju neid (viljandlasi) koondises ikka mängis, Ilver ja Reimo vist olidki.
Kaido Saag oli ka Viljandist?
Jah, Kaido Saag oli ka.
Ja vennad Riivesed ka?
Nemad ka, jah. Näed, mõned on ikka olnud, aga see Viljandi korvpall ongi olnud selline viis-kuus õige vanusega meest ja ülejäänud on siis abiks. See muster on läbi kõikide aastate püsinud.
Hetkel on Sinu vend viimane, kes neist meistriliigas mängis. Kas on varsti loota mõnd uut viljandlast kõrgemal tasemel näha?
Praegu ma ei julgeks küll öelda. Vahepeal oli see asi täiesti asjaarmastamise tasemel. Aga ma ei julge veel ka öelda, et siit (mini-klassi võistkonnast) keegi selline tuleb. Ei oska nii hästi ennustada, aga võib-olla mõni tulebki (Muigab.).
Viljandis on käsipall ka hästi kõva. Kas käsipallil ja korvpallil pole mingeid ühiseid jooni?
Käsipallurid võivad nüüd muidugi päris vihaseks saada, aga minu arvates on need ikka täiesti erinevad mängud. Käsipallis on kuidagi karmimad mehed, ma ütleks. Koss on kontaktne mäng küll, aga need seal (käsipallis) rammivad ja hoiavad üksteist kinni. Arvan, et kossumehed ei peaks vastu sellele. Kui sul on kossumehe hing, siis pole päris nii, et lähed teist raiuma (Naerab.).
Kas korvpallis on siis rohkem loovust ja osavust?
Just-just. Tavaliselt kipub nii olema, et need, kellel loovust ja osavust on rohkem, neil seda karmust ei pruugi nii palju olla.

Kuidas Sinu hinnangul minikorvpalli tase praegu Eestis on?
Väga võrdne on. Siin on lausa kuus-seitse võistkonda sellised, et ei julge nende vastu minna mõttega, et täna me võidame. See on hea, sest see arendab kõiki mängijaid, kui nad saavad kogu aeg häid matše võrreldes teistega. Teiste all ma pean praegu silmas näiteks Lätit või Leedut. Siis on meie poistel ka naabrite vastu šanssi, kui nad on siin paremaid mänge saanud selle asemel, et kogu aeg üksteisest üle sõidetakse.
Kuidas mini-klassi tase Sinu arvates aja jooksul muutunud on?
Ma olen siin mõnele rääkinud, et ma olin nii kõva mees ja tegin väikesena selliseid asju. Aga mul on paar videot tollest ajast ja vahel olen huvi pärast vaadanud. Siis pean tõdema, et need, kellele ma seda ütlen, on tegelikult nii palju paremad. Kui me vaatame Kalevi mänge 1970-ndatel, siis mõned kutid siin teevad juba samu asju ja nad on alles 12-aastased. Tase tegelikult muudkui tõuseb.
Mida aeg edasi, seda varem peab noorkorvpallur tehniliselt ja füüsiselt mingi taseme kätte saama?
Jah, aga mõtlen seda ka, et vanasti päris esimeses klassis kossu mängima ei hakatud, aga nüüd hakatakse. Siin on võib-olla natuke see konkurentsiprobleem ka, et ei saa rahulikult sporti teha, vaid peab kohe mingi ala valima.
Kuidas Sa treenerina laste üldist füüsilist taset hindad? Palju räägitakse sellest, et lastel on juba väga varajases eas probleemiks vähene liikumine ja liigne kehakaal. Hoovisporti ju väga enam ei tehta?
Ma ei vaataks seda kehakaalu värki nii palju. Minu arust on probleem pigem pingutamise teema, et ei olda enam valmis pingutama asjade nimel. Ma olen kehalise kasvatuse õpetaja ka ja seal on see eriti suur probleem. Kui läheb natuke raskeks, siis nad ei hakka üldse tegema. Kui peavad soojendusjooksu tegema ja natuke hakkavad hingeldama, siis hakatakse kohe kõndima. See kehakaalu probleem polegi nii hull, vaid just see, et ei olda enam valmis pingutama. Ja siis on mõned mängijad, kes pingutavad ja nemad saavad tohutu eelise. See on natuke ka lapsevanemates kinni, kas nad suunavad last veidi rohkem sporti tegema ja tugevamalt treenima innustada.
Mis Sa arvad, kas siin on linnades ja maakohtades mingi vahe? Võib-olla linnalaps on mugavam, viiakse autoga kooli ette ära, aga maal on selline maatöö, nagu see vanasti oli?
Ma ei usu, et nad maal ka enam sellist tööd teevad (Muigab.).
Kas Sa jälgid Eesti mõistes suurt kossu ka pingsalt?
Ikka olen jälginud.
Hoiad Kalev/Cramole pöialt?
Pigem ei hoia, pigem hoian väiksematele. Aga see võib vahepeal muutuda ka. Ei ole nii, et oleksin ainult ühe (klubi) fänn. Kui mulle tundub, et keegi teeks asja huvitavamaks, siis olen nende poolt. Kui näiteks Tallinna Kalev mängis TalTechiga, siis ma olin Tallinna Kalevi poolt, et saaks veel mänge, mitte sellepärast, et klubi mulle hirmsasti meeldiks. Kuidagi niimoodi kujuneb.
Kuidas Sa üldiselt Eesti korvpalli meistriliiga ja koondise taset hindad? Liigume me õiges suunas?
Arvan, et liigume küll. Meil on koondises tegelikult väga palju noori mehi, kes mängivad täitsa ilusti. Mängime vastastega võrdselt ka. Hästi, mingisugused Euroliiga mehed ei mängi vastastel, aga see pole nii oluline näitaja, sest neil jagub teisi mehi ka. Me oleme pildil. Meistriliiga kohta arvan samamoodi. Vahepeal tundus, et seal võib mängida igaüks, kes tahab, aga praegust hooaega vaadates minu arvates enam nii pole.
Oma esimestele meistriliiga aastatele tagasi mõeldes, siis kas Sa tänases kõrgliigas saaksid hakkama?
Oma oskustega saaks, aga füüsist oleks tõenäoliselt pidanud kõvasti juurde tegema (Naerab.).
Miks Sa ei teinud siis?
Ma ei tea. Olen selle üle mõelnud ja ega ma ei teadnud, et seda peab nii palju tegema. Samamoodi nagu noored praegu. Me arvasime, et teeme piisavalt, aga selgus, et tegelikult oleks pidanud palju rohkem tegema.
Sul vend Reimo tuli vist veidi parema füüsisega üles?
Jah, aga ta oli väikesena ka juba parem. Ta oli sünnist saati parema füüsisega.
Kas ta sai äkki tänu Sulle heaks? Et vanem vend…
Ma käisin temaga palju mängimas küll. Käisin nädalavahetusel kodus ja läksime iga kord viskama ja see lõppes muidugi üks-ühega. Siis enam kaklusega ei lõppenud, väiksemana lõppes vahel kaklusega ka.
Kes kakluse võitis?
Seal oli nii, et ei saanud väga midagi teha, sest pärast läks Reimo emale kaebama (Naerab.). Aga olen mõelnud, et keegi, keda ma usaldasin, oleks võinud öelda, et tead, sa pead rohkem tööd tegema.
Kas see aitab treeneritöös ka? Et näe, mul läks niimoodi, ärge teie sama viga tehke.
Ma ei saa öelda, et see oleks otseselt väga suur viga olnud, aga ma aeg-ajalt räägin poistele küll, et kui te arvate, et see (treeningmaht) on piisav, siis tavaliselt tuleb rohkem teha.
Et kõik teised teevad rohkem…
Teevadki. Välismaal tehaksegi rohkem. Kõik, kes siit lähevad, vaatavad, et oi, seal tehakse ju palju rohkem trenni või et meil nii varakult ei alustata. Käisin ühe poisiga Hispaanias kaasas ja seal lasid kossu nii, et vähe pole.

