Close

INTERVJUU | “Puust käega” Janar Talts: ütlen ausalt, esiliiga tase pole lihtne

-Janar Talts | Foto: Siim Semiskar

Aprilli teises pooles Tartus toimunud Saku I liiga finaalturniiri kulminatsioonina tõstsid Tartu Kalev/Estiko meeskonnas võidukarika pea kohale mitmed endised Tartu Ülikool/Rocki korvpallimeeskonna kangelased, kes Emajõe-äärse linna korvpalli kümnete aastate jagu aidanud pildil hoida. Kõige nimekamaks neist oli endine Eesti koondise põhimees Janar Talts, kes liitus Estikoga poole hooaja pealt.

Finaalkohtumises Tamsalu Los Toros/TalTechi vastu 20,5 minutiga 13 punkti ja 6 lauapalli kogunud 39-aastane Talts sai tänavu esiliigas lõpuks kirja üheksa kohtumist ja neis keskmiselt 26 minutiga 14,8 punkti, 8,4 lauapalli, 3,3 resultatiivset söötu ja 1,1 blokki. Pärast medalitseremooniat Korvpall24 portaalile intervjuu andnud Taltsi sõnul tahaks ta mingil kohalikul tasemel korvpalli mängida nii kaua, kuni keha seda lubab. Hetkel polevat midagi hullu ning peale “puust käe” pikad profikorvpalli aastad endast väga märku ei anna.

Rääkisime Taltsiga pikemas intervjuus lisaks finaalturniirile natuke ka esiliiga praegusest tähtsusest, Tartu Ülikool/Eviko finaalturniirilt eemalejäämise põhjustest, kõrgliiga play-off‘idest (mis intervjuu tegemise hetkel olid kohe-kohe algamas) ning õhus virvendavast tundest, et kõik justkui usuvad, et tänavu on hea võimalus Kalev/Cramo konti närida. Seejuures ennustas Talts üsna täpselt ära ühe asja, mida vähesed oskasid ette näha.

Janar, kõrvalt vaadates tundus, et see esiliiga kuld tähendas ka kõigile kogenud meestele üsna palju. Kas oli nii?

Siin on mitu aspekti. Selle klubi jaoks tähendab see kindlasti väga palju, sest nad pole varem meistriks tulnud. Viimane hooaeg tulla kodus mängides meistriks tekitab kindlasti kõigile rõõmu. Mina olen viimane vend, kes siia appi tuli. Teine asi on see, et oleme ausad, TalTech oli ikkagi favoriit finaalmängus. Poolfinaalis purustasid nad Keila 50 punktiga. Nad on päris head korvpallurid, aga võib-olla me suutsime lihtsalt mängutempo alla tuua. Lõpp oli juba puhas loto, kuna (Janar) Aniste viskas vabavisked mööda. Lisaajal oleks võinud kõike juhtuda. See oli nii nipa-napa mäng. Siinkohal kiidan TalTechi, sest nad on tublid. Andku kuuma edasi, meie käest tappa saada pole häbiasi. Ma ütlen ausalt, esiliiga tase pole lihtne. Pool hooaega olen siin mänginud ning TalTech ja Kadrina on ikka tummised ja tugevad satsid. Final four on selles mõttes huvitav, et siin sõltub kõik ainult ühest mängust. Kui oleks seeria, siis ma arvan, et me ei jaksaks. Aga eks võit tekitab ikka rõõmu. Kodupubliku ees, rahvas on saalis, see on vinge. Mulle eriti meeldis see, et Kadrinast ja Keilast oli ka päris palju rahvast, kes elasid oma meeskondadele kaasa. Sarnane karikaga, mis me meestega võitsime. See oli väga äge üritus, mida Tartus korraldada.

Kas see, et kohal on ka kaugemalt pärit rahvas, näitab, et esiliigat väärtustatakse üha rohkem?

Kindlasti. Kui ma käisin Keilas mängimas, siis oli seal kõvasti publikut. Sinna väiksesse saali ei mahugi väga palju, aga kohalik rahvas oli saalis, olid tantsutüdrukud ja elu käis. See ongi väiksemate kohtade tõmbenumbriks ja see on kiiduväärt asi. Kadrinal võib-olla seekord final four ei õnnestunud nii hästi, aga rahvas oli kohal ja ma arvan, et keegi ei pea siit pea norus ära minema. Minu arust oli kihvt korvpalliüritus ja üliäge, et inimesed esiliigale kaasa elavad. See tekitab emotsiooni ja saad koos fännidega tulemuse üle rõõmustada, see ongi põhiline.

Kui Andres Sõber pidi ka pronksimängus kaotust tunnistama, siis kas natukene aasisid ka teda ja ütlesid, et näitad, kuidas seda asja tuleb teha?

Ei, ei, ei. Mul on natuke kahju temast, sest nad olid ju esiliiga põhiturniiri võitjad. Aga see ongi see finaalturniiri eripära, et kõik sõltub ainult ühest-kahest mängust. Meiega mängisid nad esimese poolaja kehvasti, aga teisel poolajal tulid tegelikult ju mängu tagasi. See mäng oleks võinud vabalt ka teistpidi lõppeda ja hoopis meie oleksime kolmanda-neljanda koha peale mänginud. Ma arvan, et Andres teeb oma tööd hästi, sest neil on ju hea võistkond ja väga head mängijad seal. Andku aga kuuma edasi. See on Eesti kossule ainult hea, kui seda kõike tehakse nii Keilas, Kadrinas kui ka mujal väiksemates kohtades.

Räägime korraks ka Tartu Ülikooli duubelmeeskonnast. Teil läks esiliiga veerandfinaal üsna nigelalt. Mis seal juhtus? Oleks ju võinud kaks Tartu satsi final four‘is olla?

Eks me lootsime ikka, et nad saavad edasi, aga seal olid erinevad põhjused. Neil olid enne noortemängud ja võib-olla koormus läks liiga suureks ning Keila kasutas selle ära. Teine Keila mäng oli ju tegelikult ikkagi lõpuni välja päris tasavägine. Seal oli jälle mõne korvi mäng. Kokkuvõttes ma arvan, et Eviko tegi ikkagi väga arvestatava hooaja võrreldes eelmise aastaga ja me suutsime seda enda noorte poistega. Nad on sammu edasi teinud. Arvan, et see oli kõva kogemuste jada neile. Loodan, et järgmisel aastal jääb võistkonna tuumik samaks ja nad saavad edasi panna ja kõrgematele kohtadele mängida. Nendel poistel pole põhjust nuriseda, et nad nelja hulka ei saanud.

Tagasi Estiko juurde. See pilt, mis väljakul avaneb – Silver Leppik, Marek Doronin, Janar Talts, Timo Eichfuss – on justkui vaataks kümme aastat vana videot. Kuigi tempo on madalam, siis kas teie omavaheline koostöö on aja jooksul paranenud?

Ma ei tea, kas on paranenud. Doronn mängis ainult viis minutit ja ega mina polegi temaga palju rohkem koos mängida saanud. Aga me ju enam-vähem teame, mis me teeme. On hea mängida sellistega, kellega oled juba varem koos meistriliigas platsil olnud, siis on lihtsam. Me pole mingid vanad peerud ega midagi, oleme ju alla 40 kõik. Mõni 40-aastane paneb veel meistriliigas, tervitusi (Kristjan) Kangurile. Hallo, tule esiliigasse (Muigab.)! Aga Silver on heas vormis ja Doronn on ka tegelikult heas vormis, Timo ja mina oleme vähe suuremad juba, aga tiksume ära siin ja selg ees teeb midagi ikka ära ka. Ma ei taha öelda, et tõstame rusikad taeva poole ja oleme nii kõvad kossumehed. Me lihtsalt kogemuse pealt teeme. Tegime oma asja ja õnnestusime seekord. Kui päris mänguks läheks, kui me peaks meistriliigas mängima, siis me oleks juba soojenduse ajal surnud. Laske meil rõõmustada oma esiliiga võidu pärast ja TalTech, Keila ja Kadrina nooremad kutid, teie pange edasi. Teie karjäär on alles alguses ja võib-olla saite meie käest kogemuse võrra rikkamaks.

Võtad nüüd selle hea emotsiooni kaasa Tartu Ülikooli satsi ja proovid seda play-off’ideks neile ka sisestada?

Nende puhul on selles mõttes lihtne, et nendel on see emotsioon juba karikavõidust olemas. Nad teavad, et kõik on võimalik.

Kas see kestab siiamaani?

Kuule, keegi ei võta meilt karikat ära (Loe ka: Janar Talts: igasugused “jussid” siin kobisevad ja vinguvad, kui pekkis kõik on – lakkugu panni, raisk!)! Me võime sel hooajal ka viimaseks jääda, aga keegi ei võta meilt karikat ära. Loomulikult nad teavad, et on võimelised väga hästi mängima ja nad on seda hooaja jooksul näidanud – Ventspilsi võit, VEF-i võit, Kalev/Cramo võitmine karikafinaalis. Kõik on võimalik, mehed peavad lihtsalt endasse uskuma. Ega meil pole kellegi vastu lihtne. Play-off-seeriad on ägedad, kuna keegi kunagi ei tea. Arvan, et TalTechil ei saa Tallinna Kaleviga ka lihtne olema, kuigi nad on kõvad favoriidid. Väga huvitavad play-off‘id võivad tulla. Mina küll ei julgeks kellelegi juba medaleid kaela riputada. Ja see on äge, koss peabki olema selline, et pakub emotsiooni ja toob rahvast saali. Kui sa kogu aeg võidad, siis see ei huvita kedagi. Tasavägisus on see, mis inimestele meeldib. Sul on kas rõõmutunne või pettumus, mõlemad on emotsioonid. Seda peab saama.

-Janar Talts | Foto: Siim Semiskar

Tundub, et need play-off‘id võivad tulla ühed tasavägisemad viimaste aegade jooksul?

Võivad tulla, aga kunagi ei tea ette. Seal võib kuivasid seeriaid ka tulla. Kõik ootavad, et hakkaks juba pihta.

Aga väiksemad klubid haistavad, et Kalev/Cramot on võimalik murda?

Isegi mitte ainult seda, kõik tahavad medalit saada. Vahet pole, mis värvi see medal on. Aga loomulikult kõik haistavad, Cramo pole tänavu veel midagi võitnud. Loomulikult tahaks suurt hammustada ja närida seda konti edasi ja tagasi. Kõik tahavad. Ma olen täiesti kindel, et Tallinna Kalev tahab ka närida. Kui mina seal ühe hooaja tegin, siis tegelikult ju närisimegi ennast viimaselt kohalt teiseks. Imesid juhtub.

Kas Sina paned nüüd ketsid lõplikult varna või on plaan ikkagi kuskil regionaalsel tasandil veel mängida?

Mul on ketsid tegelikult ammu varnas juba (Naerab).

Võtad lihtsalt igaks mänguks uuesti alla?

Jah (Muigab.). Aga tegelikult… ma ei luba midagi. Siin maakonnaliigas võib ikka taguda, sest korvpall on kõige parem õlleisu tekitaja (Naerab.). Täna võin ma selle välja öelda, kuna ma pole enam tegevmängija. Koss on mõnus, kuni sul endal valus ei hakka. Väike valu on mõnus, aga natuke peab ikka treenima ka, et ei tekiks mingeid lolle vigastusi. Tahaks ikka lapsega ka vahel kossu mängida. Muidu pead seal kepiga kõndima ja see pole äge. Mõistlikul tasemel, nii kaua, kui keha lubab, nii kaua tuleb teha.

Sul pole karjäärist jäänud mingeid vastikuid vigastusi, mis annavad kohe tunda, kui liigutama hakkad?

Puust käsi ainult (Naerab.). Õnneks midagi väga hullu pole, jah. Mingid väikesed asjad on, aga need ei häiri. Noorematel on täpselt samamoodi. Oled sa 19-, 20- või 30-aastane, ikka on kogu aeg mingid hädad. Aga see selleks, õnneks olen praegu puhaste paberitega.

scroll to top