Saku I liiga põhiturniiri valitsenud Kadrina Karude korvpallimeeskonna jaoks lõppes finaalturniir suure pettumusega, kui kaotati nii poolfinaal kui ka pronksimäng ning leppida tuli neljanda kohaga. Kui Karude leegionärid oma põhiturniiri taset välja ei mänginud, siis eestlastest tegi oma tavapärase ära 205 cm pikkune keskmängija Rait Tammet.
25-aastane Tammet, kes varem on kõrgliiga taset proovida saanud nii Pärnu Sadama kui ka TalTechi ridades, kogus nii poolfinaalis kui ka pronksikohtumises kaksikduubli ning tema kogu esiliigahooaja keskmisteks näitajateks jäid tänavu 26 mänguga 25 minutit, 9,7 punkti, 11,9 lauapalli, üks vaheltlõige ja 1,4 blokki.
Esiliiga hooaja parima lauavõitlejana lõpetanud Tammet rääkis pärast pronksikohtumist Korvpall24 portaalile antud intervjuus, et kuni finaalturniirini edukalt kulgenud aasta on talle taas tekitanud nälja ennast proovile panna ka kõrgliiga tasemel. Lisaks mõtisklesime ka teemal, mis läks Karudel final four‘is valesti ning miks nende leegionärid lati alt läbi jooksid.
Rait, neljas koht esiliigas, kokkuvõttes pettumust täis hooaeg, nagu Sa just mulle ütlesid. Millest kõige rohkem puudu jäi?
See on päris hea küsimus. Ütleks nii, et meeskondlikult jäi puudu. Hakkasime liiga palju oma välismaalasi otsima, kuid nende peal olid head mehed, kes neid katsid. Aga otsustavaid viskeid pani (Ander) Talu mõne ära ja (Kristo) Tammiksaar pani ka. Lihtsalt oleksime pidanud rohkem meeskondlikult mängima. Ma saan aru küll, et Ameerika stiil on üks-üks, aga kui nad kinni jooksevad, siis nad jooksevad kinni.
Tartu ja Keila meestega rääkides ütlesid nad, et nende konkreetne plaan oligi teie leegionärid kinni saada. Tundub, et mõlemad tiimid said sellega hakkama.
Nad said sellega väga hästi hakkama, väga hästi. Meie väike (Jay) Henderson oli poolfinaalis nii ja naa, kolmanda koha mängus… Kui sul neid küljeauti astumisi tuleb kolm-neli, siis sind võetakse pingile ja sa ei saagi enam mängu. (Darin) Johnsonit võeti pronksimängus isegi kõvemini kui poolfinaalis. Poolfinaalis sai ta oma visked tehtud, aga pronksimängus hakiti teda ikka päris kõvasti.
Kas siis võib meeste põhiturniiri numbreid vaadates öelda, et nad põlesid läbi või lihtsalt nende peale pandud vastaste tähelepanu oli nii võimas?
Võib-olla oli neil ka kerge väsimus, kuigi nad tundusid küll energilised ja tahtsid väga. Nad ei ole allaandjad. Nende egod on nii kõvad, et nad ei tuleks elu sees seda mängu käega lööma. Siin lihtsalt oligi vastastelt hea skauting, väga hea skauting. Tänapäeval, nagu meistriliigaski, tehakse skautingud ära pärast kahte-kolme mängu. Siis järgmised korrad enam ei lasta panna 30-40 silma.
Räägi nendest välismaalaste egodest. Kui raske on eestlasena selle kõrvale ennast mahutada? Vähemalt kõrvaltvaataja silmade läbi peate te seal Kadrinas enda egosid kõvasti taltsutama, kuna kõigile viskeid ei jagu.
Kurat, seda on nüüd raske kommenteerida (Muigab.). Kindlasti on (raske), aga mina tean oma rolli. Mina panen katteid ja võtan lauapalle, see on minu töö. Teised mehed samamoodi. Me, eestlased, teeme musta tööd, oleme selle poolest tuntud. Ameeriklased ongi siia selle jaoks toodud, et skoorida. See on nende töö ja nad tegid seda üldiselt hästi. Lihtsalt viimased kaks mängu läks nii, nagu läks.
Aga kui sa kõige otsustavamates mängudes seda hästi ei tee, siis on põhjust nende otsa vaadata?
Kindlasti.
Ja nad ise vaatavad ilmselt ka peeglisse?
Muidugi. Nad saavad ise ka aru, et nad ei mänginud need viimased kaks mängu hästi. Aga pole midagi parata, vastased mängisid paremini. Meil lihtsalt ei läinud nii, nagu oleks pidanud.
Räägime Sinust ka. Tribüünil öeldi mulle, et selliseid võimsaid pealtpanekuid, nagu Sa finaalturniiril näitasid, ei näe Eestis kõrgliigas ka eriti tihti. Kuidas kommenteerid?
Ma tänan. Eks sellega on ka vaeva nähtud. Kui ma panen korraliku katte, liigun kiirelt alla ja mulle pallid hästi kätte pannakse… Ma olen väga emotsionaalne mängija, kui pealt ära panen, siis ikka karjun, röögin ja raputan seda rõngast, et enda mehed käima saada. Kui see ka mehi käima ei tõmba, siis ma ei tea, mis tõmbab.
Kõige emotsionaalsem mees oli pronksimängus siiski Keila serblasest tsenter Jagos Kremic. Ta kogu aeg jutustas midagi Sinuga. Kas ta üritas Sulle naha vahele pugeda või oli sõbralik?
Sõbralik. Me oleme mitmeid mänge üksteise vastu toimetanud, seal on selline omavaheline austus. Mõlemad oleme ühtemoodi suured kered, kes võitlevad. Lihtsalt seekord läks nii, et võitsid nemad. Austus tema vastu on suur.
Esiliigas on nüüd päris palju võõrmängijaid. Teil on kaks ja Keilal kaks ja mõned klubid vist on veel proovinud. Miks tullakse välismaalt Eesti esiliigasse? Kas esiliiga tase on tõusnud ja nähakse siit hüppelauda edasi?
Kindlasti nähakse esiliigat hüppelauana. Esiliiga tase on ju aastatega tõusnud ja kui sul paari välismaalast meeskonnas pole, siis ma ei tea, kas sa lööd läbi siin liigas. Kindlasti lööd, kui paned Eesti kuttidega, kellel on ka kogemust ja vanust.
Ütleme otse välja, et endised Eesti koondislased?
Just, ehe näide on Estiko.
Mis juttu Kadrina ameeriklased omavahel riietusruumis rääkisid? Kas nad arutasid ka, et tahavad jõuda NBA-sse, nagu see ameeriklaste mantra alati on, ükskõik mis tasemel reaalselt mängitakse?
Ei, nendel kohe kindlasti mitte. Nad on nii kahe jalaga maa peal, nad ei ole nagu ülejäänud ameeriklased. Nad tahavad tulla Euroopasse. See Keila väike ameeriklane oli vist jutuga, et ta tahab Euroliigasse jõuda? Eesti esiliigast Euroliigasse on väga suur samm. Meie välismaalased on väga kahe jalaga maa peal olevad mehed.

Sul on kõrgliigakogemus ka olemas. Kas ahvatleb ka tagasi kõrgemale tasemele minna? Füüsis on ju igal juhul kõrgliiga tasemel.
Jah, lihtsalt peaks enda kallal kõvasti vaeva nägema. Kui mõni võistkond on huvitatud, siis andku mulle teada.
Küsimus on siis klubides, mitte Sinus?
Jah. Einoh kindlasti selles mõttes minus ka, et ma pole viskaja. Ma pole nagu enamus pikad tänapäeval, kes suudavad kolmesekaare tagant ära panna. Ma pole see mees. Ma panen katteid ja vajutan pealt, see ongi minu töö. Aga isu on kõvasti tagasi tulnud võrreldes eelmise hooajaga, kus kogu aasta olin vigane. Tänan väga Kadrina Karude mänedžeri Raimond Tribuntsovi ja Andres Sõpra, et nad võtsid mind enda juurde ja andsid mulle võimaluse ennast jälle paremast küljest näidata.
Ühesõnaga kõrgliigatiimide mänedžerid võivad tulla Sulle ukse taha koputama?
Muidugi. Andku ainult teada, kui nad on minust huvitatud. Ma olen töökas mängumees ja küll saab midagi kokku lepitud.
Räägi seda ka, kui suur vahe on esiliigal ja meistriliigal mängutempos ja -stiilis ning meeste füüsises?
Vahe on suur, kuna meistriliigas tehakse kordades rohkem trenni. Meie näide on väga ehe, kuna teeme trenni kaks korda nädalas. Oleme kõik tööinimesed, välja arvatud ameeriklased. See tase on väga erinev. Hea näide on Tamsalu Los Toros/TalTech, kus pooled noored on ju seal meistriliiga mehed. Saavad trennis kõvasti keha. See praktika on meeletu, mis seal antakse. Mina panen oma raha selle peale, et TalTech võidab tänu sellele, et on rohkem treenitud (Intervjuu oli antud enne esiliiga finaali, kus viimaste sekundite trilleris pidi Los Toros lõpuks siiski hõbemedaliga leppima – toim.).
Lõpetuseks, kuidas noored korvpallurid saavad sama võimsaks hüppajaks ja pealtpanijaks nagu Sina?
Kõvasti hüppetrenni tuleb teha! Inimesed küll arvavad, et see on loomulikult tulnud, aga ei. Ma alustasin korvpalliga alles gümnaasiumis ja tegin kergejõustikuhallis kastile hüppeid. See oligi minu viis. Aastatega on tiba kangitrenni juurde tehtud ja on andnud veel kõvasti juurde.




