Close

INTERVJUU | Marko Parkoneniga naiste korvpalli hetkeseisust: kuidas mängijaid juurde kasvatada ja taset tõsta?

-Marko Parkonen ja G4S Noorteliiga | Foto: Siim Semiskar

Audentese spordigümnaasiumi neiud mängisid tänavusel hooajal G4S Noorteliiga nime all naiste esiliigas, kuna suur hulk naiskonnast koosneb põhikoolitüdrukutest. Aprilli keskel peetud naiste esiliiga finaalturniiri kulminatsiooniks võideti põnevas finaalis Audentese Spordiklubi võistkonda.

Spordigümnaasiumi tüdrukute treener Marko Parkonen rääkis pärast turniiri Korvpall24 portaaliga pikas intervjuus Eesti naiste korvpallist. Põhilisteks kitsaskohtadeks on Parkoneni hinnangul endiselt see, et mängijaid on vähe ning individuaalset trenni ei tehta piisavalt. Aga mida teha, et olukorda parandada? Proovisime koos otsekohese ütlemisega Parkoneniga sellele jälile jõuda.

Marko, Audentese spordigümnaasiumi tüdrukud lõpetasid naiste esiliiga hooaja võiduga. Oli see rahuldav tulemus?

Otseselt ei ole see meie eesmärk, põhieesmärk on mängijate individuaalne areng. Kõik võidud käivad boonusena kaasas. See näitab mängijate taset, kuna läbi treeningute pead lõpuks hakkama võitma ka mänge, mitte et ainult taktikaga võidad siin suurepäraselt. Kuigi kes siis võita ei taha? Ilmselgelt play-off‘ides oli selge orientiir ja proovisime mängida ainult võidu peale. Siin polnud enam nii, et kõik saavad mängida. Kokkuvõttes arvan, et mängijad on ise võib-olla rohkem rahul kui mina.

Kuidas Sa mängijate individuaalse arenguga üldises joones rahule jääd kogu hooaja vältel?

Suhteliselt üles-alla. Meil on halb süsteem olnud sel aastal, kuna U16 mängijaid on nii palju. U16 on kaheksas klass ja nad ei käi trennis nii, nagu teised käivad. Ehk siis kogu hooaeg oli täisprogramm poolel võistkonnal ja siis teised tegid neli korda nädalas. Kõik küsivad, et miks me ei mängi seal ja seal, aga keegi ei saa aru, et meie 14-aastased käivad ainult neli korda nädalas trennis. See andis selgelt tunda, kuna pidi kogu aeg mõtlema, kuidas mängijaid kokku sulatada. Aga kuna pooled teevad rohkem, siis teed mingid asjad nendega ära ja siis tulevad nooremad ja pead jälle hakkama täpselt sama asja tegema ja siis peavad vanemad uuesti tegema. Ühesõnaga väga keeruline hooaeg oli. Arengu poole pealt on hetkel raske öelda, eks maikuus vaatame.

Kaks abiturienti lõpetavad kooli – Anete Elisabeth Adler ja Ivetta Okuneva. Kuidas see järgmist aastat mõjutab? Või ei mõjuta ja on see loogiline protsess spordigümnaasiumis?

Ma olen pigem seda meelt, et väga ei mõjuta. Mõned lõpetavad, uued tulevad asemele. Kui meil on Audenteses hetkel 13 mängijat, siis järgmine aasta võiks olla 16-17. Ilmselgelt nendel, kes on kauem käinud, on natuke rohkem kogemusi ja nad suudavad olla rahulikumad kui need noored, kes tulevad ja hakkavad alguses traageldama (Muigab.). Pigem võtan nii, et kõik mängijad on võrdsed. Kõik, kes teevad trenni, peavad saama oma võimaluse ja üritama läbi selle areneda. See sõltub enamjaolt mängijatest endist, kas nad tahavad või ei taha. Ilmselgelt Adleri-suguseid mängijaid on raske leida, kuna ta on peaaegu kahemeetrine, aga meil on vaateväljas paar sellist pikemat mängijat.

Kas Adler ja Okuneva Sinu teada jäävad korvpalli juurde, kas tead nende tulevikuplaane?

Ma tean, et Adler peaks liituma Rhode Islandi ülikooliga ja Ivettaga on olnud vestlus, et tema pigem ei näe ennast välismaal mängimas, aga kui Eestis talle mingi pakkumine tuleb, siis ta võiks veel mängida. Arvan, et ta peaks mängima vähemalt Eesti meistriliiga satsis. Aga eks see sõltub lõpuks ikkagi mängijatest endist, kas nad tahavad nii palju pühenduda, et mängida, sest me ju teame, et keegi mingit suurt rahamäge ei anna neile. Mängitakse rohkem entusiasmist. Aga loodame. Meil oli kunagi talvel sellest juttu, viimane poolaasta pole väga puudutanud seda teemat, võib-olla mais räägime üle.

Adleri-sugune mängija on naiste korvpallis üsna erakordne just pikkuse poolest. Kas Sa jäid rahule nende aastatega, mis said temaga tööd teha? Kas Sa said talle need oskused ja instinktid õpetatud ja edasi antud, mis tahtsid?

Nii ja naa. Tal on olnud igasugu pisivigastusi kogu aeg, see oli nagu Ameerika mäed. Ilmselgelt mina oleks tahtnud rohkem, aga kõik asjad ei sõltu ainult minust. Mina võin tahta küll, et kõik need mängijad lõpuks mängiksid ja oleksid osavad ja lööksid maailmas läbi, aga see peab mängijate enda poolt ka tulema. Mul on hea meel, et ta mängib korvpalli edasi ja proovib oma variante ka Ameerika Ühendriikides. Ma arvan, et pea maas ringi käima ei pea, et ma pole talle mitte midagi õpetanud. Pikkus on üks asi, aga tema tegelik pluss on see, et ta saab reaalselt mängust aru. Kas ta suudab oma füüsiliste võimetega kõiki asju täide viia, on teine asi. Kuid ilmselgelt ma oleks saanud ka paremini teha. Nagu ma nõuan mängijatelt, et alati saab paremini, siis nõuan seda ka endalt.

Sa rääkisid oma 14-aastastest mängijatest. Üks 14-aastane (Kayla Frier – toim.) kerkis finaalis resultatiivseimaks. Kas see on puhta talendi pealt? Mida Sa Frieri kohta kui treener ütled?

Kui ma võrdlen teda teiste 14-16-aastastega, siis ta on mängija, kes on teinud individuaalselt rohkem tööd. Ma ei ütle, et ta on maailma parim mängija, tal on ka omajagu vigu, millest on ka treeningutel palju räägitud. Aga kuna ta on harjutanud ja tema põhieesmärk on pall korvi visata, siis see käib asja juurde. Ta teeb mõnikord nii, et kedagi teist ei näe ja läheb üksi viie vastu. Aga ta leiab lihtsamini need lahendused, ta mõtleb, kuidas palli lõpuks korvi saada. Ei ole nii, et ma jooksen kõik viis mängijat pikali ja siis viskan korvi alt peale. Ta ikkagi leiab lahendused ja ründab nii, nagu peaks. See on tema pluss, aga tal on veel väga palju juurde õppida.

Kas individuaalsete oskuste treenimine peabki naiste korvpallis olema nii, et Su isa on olnud mängija ja siis sa teed individuaalselt trenni või võiks see süsteem ka klubidest tulla, et andekamaid treenitakse individuaalselt?

Olgem ausad, väga vähesed teevad ise. Eriti veel tüdrukute korvpallis. Tüdrukute korvpallis algab trenn näiteks kell 17.00 ning lõpeb 18.30 ja ongi kõik. Sinna see korvpall jääb. Väga vähesed vaatavad mänge, iseseisvast treeningust ei hakka üldse rääkima. Noortel mängijatel pole oskust, kuidas treenida, sest see on tüütu. See, et sa käid vahel sõbra või sõbrannaga kuskil platsi peal, ei tähenda veel, et sa teed trenni. Mingisugune visioon peaks olema asjadel. Üldine keskmine tase peaks tõusma selgelt paremaks. Ma arvan, et meie U14 koondises üle 50% ei ole võimelised mänguolukorras viskama vasaku käega sammude pealt viset sisse, kuigi nad on treeninud kuus aastat. See ütleb kõik ära. See on hea, et tal on huvi, aga pigem peab ikka üldine keskmine tase tõusma. Talente saab treenida alati. Kui isa või ema ei ole korvpallur, siis peavad treenerid hakkama neid treenima, aga neile tuleb pakkuda seda võimalust.

Kas ma panen väga mööda, kui ütlen, et nii esiliiga kui ka meistriliiga finaalis võitis lõpuks see võistkond, kes oli füüsiliselt selgelt paremas konditsioonis ja rohkem trenni teinud?

Seda on raske öelda, sest ma ei saa öelda, et me oleme füüsiliselt parem võistkond, kui meil pool võistkonda käib trennis kolm-neli korda nädalas. Pluss neil on oma noorte meistrivõistlused ja pean tüdrukuid pidevalt trennist vabaks laskma. Hetkel oli meil lihtsalt Audentesega see, et ma annan rohkematele tüdrukutele mänguaega. Ainult kolme või nelja ei kasutanud, kuna mõni on pooltõbine jne. Poolfinaal ja finaal on ikkagi see koht, kus mängitakse võidu peale. Midagi pole teha, kui osadel ei õnnestu, siis ei õnnestu. Lõpuks ju mängijad ise tahavad saada seda tiitlit või medalit. Aga ülejäänud mängud teen kogu aeg nii, et kõik, kes on terved, saavad 10+ minutit platsil olla. Üritan neid minuteid jälgida, et nad harjuksid pingutamisega. Arvan, et suutsime mängu tagasi tulla tänu sellele, et vastaste liidrid lihtsalt väsisid ära. Teised võistkonnad peaksid meid peaga üle mängima, isegi kui me oleme füüsiliselt tugevamad. Seekord lihtsalt läks nii. Ilmselgelt nendest, kes teevad kaks korda nädalas trenni, jookseme me rohkem ja nad ei jõua meie pressingu vastu. Esiliiga naiskondade juures tulevad välja ka mängijate tehnilised oskused, mis neil on oma noorpõlves kunagi jäänud tegemata. Meil on seda lihtne kogu aeg hakkida.

Kui palju Sa jälgisid TalTechi naiskonna hooaega ja kuidas Sa kõrvalt vaatasid hispaanlasest treeneri Sergio Cubeiro Rico tegutsemist. Kas ta tõi Eesti naiste korvpalli midagi uut?

Nägin vist ainult kahte mängu kogu hooaja peale, aga olime naiste koondise juures koos. Ma ei tea, kas ta tõi midagi uut või ei toonud, sest tema trenne pole ma otseselt vaadanud. Olen lugenud erinevaid artikleid TalTechi tegemistest ja mul on nende kohta oma arvamus, aga las see jääb.

-Marko Parkonen ja G4S Noorteliiga | Foto: Siim Semiskar

Eelmise aasta naiste esiliiga finaalturniiril tegin Sinuga sarnase intervjuu Paides ja siis Sa rääkisid täpselt sama juttu. Kas aastaga on naiste korvpallis midagi paremaks või hullemaks läinud?

Hullemaks on läinud see, et meil pole mängijaid. Mulle tundub, et neid jääb aina vähemaks kogu aeg. Mängijad on läinud ka välismaale, üks sai vigastada ja teine tuli poole hooaja pealt ära. Lõpuks ei saagi aru, kas nad tahavad mängida või ei taha. Kõige hullem on see, kui Eestis ka enam trenni ei tehta. Sellepärast võib-olla kõik ütlevadki, et TalTechis töö käib ja ainult jooksed. See tähendab, et teistes kohtades ei tehta üldse trenni. Kokkuvõttes võib öelda, et seis on veel hullem, kui ta oli aasta või kaks tagasi. Nüüd on küsimus, kas nooremaid tuleb peale või ei tule. Muidu iga kahe nädala tagant kuuled jälle, et kuskil on keegi oma karjääri ära lõpetanud. Ma ei räägi kohalikest tippmängijatest või Eesti proffidest noorte hulgas, vaid n-ö keskpärastest, keda on trennides ja võistlustel samuti väga vaja, et tipud ei peaks ise kõik minutid mängima. Mul on tunne, et hetkel me sõtkume ikkagi suhteliselt sama koha peal.

On mingit valemit, millega seda asja parandada või Sa ei näe seda?

Kõigepealt on rohkem mängijaid vaja.

Kuidas seda saaks?

Mul pole õrna aimugi. Lapsi on vaja saada trennidesse. Kui vaatame spordiuudiseid, siis räägitakse, et tulge mängige jäähokit või mida iganes. Aga naiste korvpallikoondise pressipäeval oli kohal ainult üks ajakirjanik. Ma ei tea, kelle käkerdis see oli, aga nii me naiste korvpalli ei arenda ja see ei tule alale kasuks. Seda enam, et koondisel oli värske peatreener. Teiste spordialadega on nii, et jauravad uudistes mitu päeva mingi mängu teemal. Naiste korvpalli ei reklaamita ja ei nähta vaeva sellega. Naiste korvpalli päris iga tulemust ei pea kajastama, aga rahvuskoondis ja põhimängijad võiksid olla rohkem pildis. Kõige hullem on, et laseme noormängijatel liiga vara ära lõpetada ja see tuleb seepärast, et nad ei saa mängida. Võistlevad ainult ühed ja samad, kes ajavad seda suurt võitu taga. Need võidud tuleksid lõpuks iseenesest. Kui mängijate ja võistkonna keskmine tase läheb paremaks, siis küll hakataks ka niisama võitma.

Kas võib siis piltlikult öelda, et tuleb noorte neidude meistrivõistlustel kehtestada reeglid, et üks veerandaeg mängib üks ja siis teine?

Vist ongi nii, et Eestis peab kogu aeg mingeid reegleid tegema. Mõistlik oleks ikkagi see, et kui sul on üks mängija haige, siis sa ei lükka tervet vooru edasi ja mängid nendega, kes sul on. Mul on spordigümnaasiumis 13 mängijat ja nendest pooled on piltlikult nii noored, et poevad teki alla peitu, kui pimedaks läheb. Aga minu jaoks on kõik mängijad võrdsed ja olulised. Kui mul on keegi vanematest tüdrukutest vigastatud, siis see ei tähenda, et ma otsin põhjuseid, miks mäng edasi lükata. Las siis mängivadki noored, sest nad ju teevad trenni. Eesmärk on treenida mängijaid, et nad paremaks saaksid. Mängimine on preemia selle eest, et nad trenni teevad. Et poleks nii, et teevad trenni, aga mängida ei saa. See võiks olla üks osa sellest protsessist. Poiste korvpallis seda probleemi väga palju pole. Poistel on ikkagi nii, et iga mäng saab kaheksa kuni üksteist mängijat platsile. Tüdrukutel on see number teinekord aga vaid viis. Ja kui mängija, kes tavaliselt palju minuteid ei saa, eksib üks või kaks korda järjest, siis pannakse ta kohe pingile tagasi. See on tavaline. Sellest oleks vaja lahti saada, aga see on iga treeneri enda teha. Mul pole kahju anda tüdrukutele mänguaega. Nad peavad tegema neid asju, mis on kokku lepitud ja mille jaoks nad on treeninud. Ma ei nõua neid asju, mida ma olen neile võib-olla ainult ühe korra rääkinud. Et enne mängu ütlen, et teeme nii ja sa pead seda oskama – kui ei oska, siis istu. Paljud mängijad saavad lihtsalt liiga vähe võistlusmänge kaasa teha. Nad käivad kohal, aga istuvad niisama pingil. Nad võiks ikkagi platsi peale saada.

On Sul midagi positiivset ka välja tuua naiste või tüdrukute korvpalli kohta, mis hetkel töötab?

Aastast aastasse, kui räägime 14-16-aastastest, siis oleme ikka saanud tõdeda, et meil on head kujud olemas. Kahjuks mingil hetkel hakkavad nad ära kaduma. Positiivne on see, et mõned võistkonnad on muutnud oma treeningplaane. Võib-olla on hakatud rohkem nõudma, et tüdrukud jookseksid kiirrünnakutesse ja pingutaksid treeningutel natuke rohkem. Loodan, et paremaks võiks muutuda see, et rohkem mängijaid saaksid intensiivseid mänge, mitte ei saadetaks kogu aeg vigastatud mängijaid platsile. Parem andke tervele mängijale võimalus ja võib-olla kolme aasta pärast on ta väga motiveeritud. Kuigi mängijaid on justkui vähe, siis häid kujusid on meil päris palju. Me lihtsalt peaksime võtma maksimumi, et teha nendest kujudest mängijad, kellel oleks suurem võimalus läbi lüüa. Kui sa oled teistest ainult natuke pikem, siis sa pole keskmängija. Kui kaalud ainult 30 kilo, siis pole sul mõtet seal korvi all seista ja pigem tuleks õppida jooksma. Neid kujusid on vaja push‘ida. Kokkuvõttes pole meil mõtet pilti ilusamaks maalida, kui see tegelikult on. Meie treeneritena peame hakkama tüdrukutest ja nende võimetest maksimaalset välja tooma. Minu arvates praegu me seda ei tee.

scroll to top