Eesti korvpallifännide viimase kümnendi üks lemmikuid mängumehi Reinar Hallik ei ole endiselt korvpalliketse veel lõplikult varna visanud, kui aitab endanimelise korvpallikooli võistkonda Saku I liigas. Kahjuks on Reinar Halliku korvpallikool/Iisaku gümnaasium praeguse seisuga ikkagi esiliigast välja pudenemas.
38-aastane ja 208 cm pikkune kuldkäsi on vähese trenni pealt esiliigas tänavu 21 kohtumises platsil olnud keskmiselt 30 minutit ning kogunud 12,6 punkti, 8,1 lauapalli, 3,8 resultatiivset söötu, ühe vaheltlõike ja ühe kulbi. Korvpall24 tegi Hallikuga juttu märtsi keskel ühel reedel Jüris, kui temanimelise korvpallikooli võistkond pidi väljakukkumist arvestades väga põhimõttelises kohtumises vastu võtma kaotuse Rae Koss/Hansaviimistluselt.
Lisaks noortele tulevikumeestele on Hallik appi kutsunud teise endise snaipri Kristo Saage ning ookeani tagant on korvi alust tugevdamas ameeriklane Eddie Hunt. Arutamegi muuhulgas, kas võõrleegionäride lisandumine ja värskelt kõrgliigas lõpetanud meestele palga maksmine on esiliiga taset ka tõstnud ning mis summade eest ameeriklased siia mängima on nõus tulema.
Reinar, kuidas tagasi vaadates esiliiga hooajaga rahule oled jäänud?
Esiliigas on Covidi tõttu asjad päris kehvasti olnud. Kõige rohkem on kahju sellest, et pidime EMÜ-ga mängu lihtsalt poolhaigete mängijatega ära pidama ja nüüd maksab see meile valusalt kätte. Mõlemad klubid olid nõus mängu edasi lükkama, aga Korvpalliliit ei lubanud seda teha. Lihtsalt jääb kripeldama, et ilma võitluseta pidime ühe mängu ära andma. Aga mõned kohtumised on veel, ega me alla ei anna. Proovime need ära võita. See (kohtumine Rae Kossuga – toim.) oli meie jaoks väga tähtis mäng. Kui oleks selle võitnud, oleksime esiliigasse kindlalt püsima jäänud. Sain järjekordselt kinnitust, et ilma treenimata on seda liigat jube keeruline mängida, kaks päeva pärast mängu on liikumine ja olek ikka väga keeruline. Üldiselt olen aga rahul, et saime esiliigas mängida ja osad noored on pead tõstnud ning aru saanud, et kiirused on esiliigas hoopis teised kui U18 või II liigas.
Hooaja alguses poisid ehmatasid ära ja osad said vähe mängida, aga nüüd mäng-mängult hakkavad üles tulema ka need kutid, kes varem üldse platsile ei saanud. Meil osad on praegu vigastustega kimpus, aga olen rahul, et poisid said seda taset tunda. Iga noor ju mõtleb, et on Michael Jordan. Siin nad tuuakse natuke maa peale tagasi ja näevad, mis kiirustega asju tegema peavad ja kui võitluslikult. Tasa ja targu. Jube kihvt on see esiliiga tegelikult just noorte jaoks. Minu kindel seisukoht on, et võiks olla 14 võistkonda. Ma arvan, et Jõgeval, Viimsil ja Raplal on ka tegelikult ju valmidus olemas esiliigasse tõusta. Noortele on see väga hea, siin on veel vanad mängumehed ka juures, nendelt saab õppida. Esiliiga on noorte jaoks ideaalne koht. Esiliiga tase on ka väga ühtlaseks läinud, eelmised kaks hooaega said klubid 8 võiduga play-off‘i, aga nüüd üks võistkond, kellel on 8 võitu, langeb liigast välja.
Mulle tundus, et Rae Kossu mängus mõlemal poolel, kui vanematel meestel jaks otsa sai, siis natuke kadus ka mõistus. Kas nõustud?
Mõistus kaob ära tõesti ja jalad ei kuula enam sõna. Mine vee alla ja hoia seal kolm minutit hinge kinni ning siis saad teada, mis tunne mul väljakul olla on ja siis vaata, mis mõtted pähe tulevad, kui õhku napib, et kas 2+2 on ikka 4 (Naerab.).
Meelitasid Kristo Saage enda juurde ja siis on teil üks välismaalane ka. Räägi nendest lüketest – mis eesmärgiga need mehed tõite ja kuidas nad on oma rolli täitnud?
Alguses oli mul üks ameeriklasest tagamängija (Teven Jones – toim.). Ta oli tubli mängumees, aga ta tuli siia ja mõtles, et teeb mõned head mängud ja saab kohe edasi. Aga seda ei juhtunud ja tal kadus motivatsioon ära ning tuli koduigatsus. Otsustasime, et meil pole mõtet enam nii jätkata. Siis rääkisin Saagega, kes on just ideaalne meie noorte jaoks. Trennis ta juhendab ning räägib ja näitab ette. Treener võib ju rääkida igasugu asju platsi kõrval, aga kui mängija ise ette näitab ja juhendab, siis see on väga kihvt. Ameeriklane (Eddie Hunt – toim.) on hästi huvitav mees ja põneva taustaga. Ta on päris pikalt kodutu olnud ja autos maganud. Kui alguses tuli, siis oli vormist väljas, aga nüüd oleme teda drillinud ning saanud ta korvi all esiliiga jaoks päris arvestatavaks jõuks. Väga tubli poiss on.
Räägi korvpallirahvale, millise raha eest sellised ameeriklased Eesti esiliigasse tulevad? Andres Sõber on rääkinud, et osad mehed tulevad põhimõtteliselt toidu ja eluaseme eest ning ostavad veel ise lennupileti ka.
Meil on ka neid olnud. Eelmisel aastal olid meil sellised, kes tulid ise kohale ja pakkusid. Lepingud on konfidentsiaalsed, aga LeBron Jamesi summad need tõesti pole (Muigab.).
Mõned klubid esiliigas maksavad ka Eesti mängijatele. Kas see, et mängijatele ikka ka esiliigas midagi makstakse ning siia tullakse meistriliigast karjääri lõpetama, on esiliiga professionaalsust tõstnud?
Taset see tõstab. Isegi need vanad mängumehed, kes lõpetavad, kasvõi seesama viskemasin Rannar Raap, on ju väga tubli täiendus Rae Kossule. Vanad mehed hoiavad külma pead ja kogemuste pealt mängivad. Mina samamoodi proovin teha ühe trenni nädalas ja mängin, aga nagu sa ise tabavalt ütlesid, siis seda jätkub ainult viieks-kuueks minutiks, siis on võhm otsas. See, et esiliiga on muutunud atraktiivsemaks, võib-olla natuke ka raha pärast, on ju positiivne. Ma ei mäleta kes, aga keegi ütles kunagi tabavalt, kui ma noor olin, et mis sa seda NBA-d ikka vaatad, sul on ju omal võistkonnas mängumehed. Õpi, kuidas Kullamäe viskab, Kuusmaa petab või Marga (Margus Metstak – toim.) paneb keha. Pole vaja iga päev sealtpoolt ookeani õppida. Üks asi on telekast vaatamine, aga siin sa näed neid nõkse kohapeal ja noortele mängijatele on see jube hea.
Kui kaua Sa veel mängida kavatsed? Iga aasta justkui lõpetad.
Ei tea. Ma pole veel lõpetanud, lahkumismängu pole ju veel teinud, aga keha annab ikkagi tunda (Naerab.). Arvan, et järgmisel aastal mina esiliigas enam ei jätka. Vanus on ka juba selline, et treenimata on seda liigat raske mängida. Tahaks natuke omal tasemel mängida, esiliiga jääb natukene liiga kõvaks juba (Muigab.).
Kui NBA-s võidavad täpselt Sinu mängustiiliga mehed MVP-tiitleid, siis kas Sa olid ajast ees ja mängisid oma karjääri natuke liiga vara? Viskav pikk, kes näeb ka väljakut ja oskab sööta, need mehed lähevad ju järjest rohkem hinda.
Kunagi üks horvaadist treener ütles mulle, et sündisin tõesti valel ajal. 1990-ndatel oleks ma olnud palju hinnatum mängija oma sööduoskuse ja viskekäega, sest mäng oli palju aeglasem. Telekast vaatad, et jube kihvtilt panevad Jokicid ja kompanii. Pikad panevad nüüd kolmesevõistlusi ka kinni, toovad palli üle, söödavad, võtavad lauda jne. Tagamängijaid polegi enam varsti vaja. Olen alati rääkinud, et pikad on head (Muigab.)!
Eesti koondises on praegu kolm sinu mängustiiliga meest. On Kaspar Treier, on Kregor Hermet ja on Kristjan Kitsing, kes nüüd juba praeguses koosseisus justkui vanema generatsiooni mees. Kõik on pikad, kes viskavad hästi. Saavad nad Sinu saabaste täitmisega hakkama?
Nendel, keda sa nimetasid, on minuga võrreldes suur eelis. Nemad on füüsiliselt palju paremas seisus ja mängivad rohkem kaitses, kui mina seda tegin. Kusjuures vaatasin ükskord koondise mängu ja tabasin end mõttelt, et kui mina peaksin praegu kandidaat olema, siis arvan, et mul oleks väga raske koosseisu pääseda. Jube kihvt on kutte vaadata ja hoian Eesti koondisele väga kõvasti pöialt. See konkurents on nii kihvtiks läinud. Arvan, et Eesti on praegu väga heas seisus. Kui mängujuhid ka kõik kokku saab, siis tuleb päris huvitav ja ühtlane koosseis, kes kõik saavad vahetada. Loodame, et Timmu (Sten-Timmu Sokk – toim.) ja Simas (Siim-Sander Vene – toim.) jätkavad, et seda kogemust juures oleks. Veidekas (Rain Veideman – toim.) ka muidugi. Ootan suure huviga neid koondisemänge.




