Eesti noortekoondislane Kaspar Kitsing oli esimese poole tänavusest hooajast korvpallisõprade jaoks täiesti pildilt maas, kui pikalt Itaalias veetnud tagamees üritas endale uut koduklubi leida, aga see erinevatel põhjustel ei õnnestunud. Hooaja esimeses pooles TalTech/Optibetiga koos treeninud 20-aastane ja 198 cm pikkune Kitsing otsustas lõpuks veebruaris tiimiga ka ametlikult liituda ning on tahtmist täis play-off‘i mängudeks vormi tõusta.
Korvpall24 portaal rääkis Kitsinguga veebruari teises pooles pärast kodumängu Läti Ülikooliga, kus tagamees tegi oma tolle hetke edukaima esituse, visates 8 punkti, hankides 3 lauapalli ja jagades 2 resultatiivset söötu. Tänase seisuga on Kitsing TalTech/Optibeti eest Eesti-Läti liigas platsil käinud kuues matšis ja tema keskmised näitajad on olnud 16,1 minutit, 4 punkti, 1,3 lauapalli ja üks resultatiivne sööt.
Uurisime Kitsingult intervjuus põhjuste kohta, miks ta kohe hooaja algusfaasis ei olnud valmis TalTechiga lisaks treeningutele ka mänguliselt liituma ning saime vastuseks kuulda üsna uskumatut seikluste jada, mis Eesti noormehel tuli Itaalias järgmist mängupaika otsides läbi teha.
Kaspar, kuidas on Sul TalTechiga liitumise järel meeskonda sisse elamine läinud?
Kuna treenisin (hooaja varasemas faasis) nendega, siis sellega polnud üldse hullu, nagu oleks koju tagasi tulnud. Liikumised olid küll natuke meelest läinud, aga teadsin üleüldist plaani ja mängujoonis. (Alar) Varrakuga ka kogu aja suhtlesin, kui olin oma seiklemistel Itaalias.
Räägi natuke oma seiklustest Itaalias. Oled pool aastat põhimõtteliselt pildilt maas olnud.
Oi see on pull lugu. Novembri keskel helistas mulle agent ja ütles, et homme läheb lennuk. Mul oli nohu ja kurk valus. Läksin, tegin testi, olin koroonapositiivne. Lennukile ei läinud ja ei saanud nädal aega voodist püsti. Sain negatiivseks ja agent ütles, et nii, lennukile. Läksin Veneetsia Reyeri omanikule kuuluvasse San Giobbe Chiusi satsi, mis mängib Serie A2-s. Tegin meditsiinilised testid. Seal öeldi, et tundun graafikute põhjal nagu 60-aastane harrastussportlane ja ei tohiks ametlike paberite järgi sporti hetkel üldse teha. Esimesed nädalad mängisin nii, et seisin ainult nurgas. Kui jooksin väljakul rohkem kui kaks otsa, siis oli tunne, et panen pildi kotti.
See oli siis koroonast tingitud?
Jah. Haigus ise polnud raske, aga sellist asja pole mul varem olnud ja ma ei teadnud, mis saab. See oli testperiood ja neil oli mängijat vaja. Sain füüsiliselt vormi alles detsembri lõpuks ning selle aja jooksul oli meeskond võitnud vist kolm-neli mängu järjest. Jaanuaris sain meditsiinilisest läbi ja siis hakati susserdama. Öeldi, et ei tea ja vaatame-vaatame… Agent ütles neile, et tehke otsus. Lõpuks võeti üks 2004. aasta poiss sinna pingiotsa peale istuma, et lihtsalt U21 noormängijate arv täis saada. Ajastusega polnud õnne. Neil oli tollel hetkel mängijat väga vaja, aga ma ei seisnud põhimõtteliselt väljakul püsti. Ja kui vormi sain, siis treenerid ütlesid, et nad väga tahaksid, et ma jääks, aga klubi president arvas, et tema oma taskust seda raha ei maksa. Klubi oli sel hetkel tabelis kolmas ja ta ei saanud aru, miks nad peaksid raha kulutama. Seal on hullult karm süsteem. Mängijalitsentsi hankimisel kukub kohe viis tuhat eurot. Neil oleks viimase 7-8 kuu peale läinud ekstra 18 000 eurot ja president ütles, et tema seda ei maksa. Läksin uude kohta. Peatusin Bolognas ja öeldi, et homme sõlmid Centoga lepingu. Koht, kus Mikk (Jurkatamm) oli. Hommikul ärkasin, Cento ütles, et mängijal, kelle asemel sinna minema pidin, jäi diil uue klubiga katki. Rääkisin tollel ajal kohu aeg ka Varrakuga. Hoidsin teda kursis. Veebruariks oli mul juba vaja hädasti mängida, muidu oleks hooaeg päris tühja läind. Siis lendasin Eestisse. Ees ootas mäng Riia VEF-iga.
Miks Sa nii kaua ootasid seda varianti. Miks kohe TalTechi ei tulnud?
Ütlen ausalt, et käisin mänge vaatamas ja nägin, et meeskond oli heas hood. Neil tuli ühel hetkel vist kuus võitu järjest. Sain trenni teha, olin meeskonna liige ja kõik oli hea. Tundsin, et minu tulek hakkaks nagu pigem meeskonda segama. Ootasin kannatlikult Serie A2 pakkumist. Lõpuks kui tekkis reaalne variant, siis olin sellises vormis, et ei saanud mängida. Ma ei tohtinud reaalselt sporti teha. Mängisin kaks minutit, puhkasin, mängisin kaks minutit, puhkasin. Kuu ajaga läks asi normaalseks tagasi.
Kas nüüd oled sajaprotsendiliselt vormi jõudnud?
Hooaja ettevalmistus on vahele jäänud. Lisaks veel koroona, mis oli sisuliselt kohe pärast seda, kui enam-vähem vormi hakkasin saama. Täna vaatasin tabloolt, et kaks minutit vist olin mänginud, kui õhku peale enam ei tulnud ja jalad olid täiesti krampis. Mänguvorm on kohe hoopis teine asi. Vaatasin videost ka, et kõik mida ma teen, on trennitempos ja täiesti aegluubis. Ei ole plahvatuslikkust.
Kohati tundub, et viskekohad ja läbiminekud leiad suurepäraselt üles, aga viskamise ajaks saab justkui ramm otsa.
Olen neid viskeid ikka korralikult vastu lauda tagunud ja palju lihtsaid viskeid mööda pannud. Praegu on veel raske. Olukord on juba paremaks läinud, aga loodan, et kui tähtsad mängud hakkavad, siis saan meeskonnale kõvasti kasulikum olla.
Aga tunned Sa, et trend on vähemalt õiges suunas? Lähed mänguliselt ja füüsiliselt järjest paremaks.
Jah. Esimeses mängus tõmbas ikka jalad ja kopsu täitsa kinni. Vastaseks oli Riia VEF ka. Polnud kaheksa kuud väljakul käinud ja siis vastaseks kohe VEF. Ärevus oli ka päris suur. Öösel magada ei saanud.
Oled Itaalias kõik erinevad kohad läbi käinud. Kuidas Itaaliaga võrreldes Eesti-Läti liiga on?
Eelmisel aastal olin Serie B-s, mis on üsna füüsiline. Mängijad on seal head, aga mängu kvaliteet ja voolavus on vahel madala tasemega. Sel hooajal tuli mul vist lõpuks 5-6 pakkumist Serie B-st. Mõtlesin, et ei võta seda riski enam, sest ma ei arene seal edasi. Siin aga tulid esimesed mängud Valmiera ja Liepajaga. Pean tunnistama, et Eesti-Läti liigas on mängijad füüsiliselt head, aga võib-olla mitte nii osavad, kui Serie B-s või Serie A2-s. Ma isegi üllatusin, et tase siin Eesti-Läti liigas nii hea on, aga see pole ikkagi päris Itaalia esiliiga.
Riia VEF-iga oled saanud mängida, aga Kalev/Cramoga mängimiseks pead play-off‘i ootama.
Ma väga ootan ja loodan. Sats on meil väga hea ja Varrak on väga hea treener, kui vaatan, kuidas ta reageerib asjadele ja kuidas ta mind juhendab. Kõik on väga okeid poisid meil ja siis see uus poiss (Brandon Childress – toim.)… see, mis ta juba trennis teeb, selle peale vajub ikka karp lahti. Ta on väga hea ja võib meid palju aidata.
Milles see väga hea väljendub?
Ma ei ole ise muidugi uurinud, mis ta taust on, aga need liigutused ja talent on ikka uskumatud. Serie A tasemel talent. Ta on vist üsna noor ka veel?
Üsna noor, jah, 24-aastane. Eelmisel aastal sai Rapla eest mängides põlvevigastuse, millest alles nüüd sai terveks.
Siis ta pole ju mänginud ka. Vaatad teda ja vaatad mind, siis mina suudan kolm minutit järjest mängida ja ei saa korvi altki sisse (Muigab.). Tema puhul vaatasin kohe esimeses trennis, et oh sa kurat, see on päris hea poiss.
Oled kogu intervjuu vältel olnud oma seisundi suhtes väga kriitiline. Millal me näeme jälle positiivset Kaspar Kitsingut, kellel mäng kulgeb?
Kogu aeg läheb paremaks. Ütlen veelkord, et sats on väga hea ja siit võib tulla hooaja lõpus ilusaid asju. Minu eesmärk on tunda end väljakul hästi ja teha õigeid otsuseid, mida ma aga endiselt vahepeal ei tee. Mängin TalTechis väikse ääre positsiooni, mida ma tegelikult kunagi mänginud pole. Vähesed teavad, et mängisin eelmisel hooajal hoopis mängujuhi positsiooni. Aga ma ei nurise. Püüan leida viisi meeskonnale kasulik olla. Eesmärk polegi nii väga statistikat taga ajada. Eesmärk on saada tagasi enesekindlus ja platsitunnetus.
Sa justkui ei taha tagant viskeid võtta? Mis selle põhjuseks on?
TalTech on neljas klubi, kelle juurde ma sel hooajal olen jõudnud. Kindlasti on see kõik hea kogemus, aga on väga raske taas oma viskekohti hakata leidma ning saada aru, mida teised teevad või mõista meeskonna nüansse. Samuti pole lihtne oma kindlust üles leida. See on ülimalt raske, aga üksikud õnnestumised või tabavad visked annavad palju juurde. Esimeses mängus ma sisuliselt ei vaadanud korvi poolegi.
Kui Su nimi on Kitsing, siis Eestis ootavad kõik korvpallisõbrad kolmeseid. Kas on nii?
Küll need ka stabiilselt kukkuma hakkavad, aga ma olen ikka natuke teistsugune kui Kristjan. Mulle meeldib olukordade looja rollis olla ja teistele viskekohti tekitada.




