Close

INTERVJUU | Itaalias kätt proovinud Karl Johan Lips naudib elu ja korvpalli: see on nagu kunstivorm

-Karl Johan Lips | Foto: chietibasket1974.it

KK Viimsi/Sportlandi üks liidreid Karl Johan Lips (200 cm ja 25-aastane) käis hooaja sees paariks kuuks välismaal, kui pallis Itaalia esiliigaklubis Chieti Basket. Seal jäid mehe näitajateks 7 mängu ja keskmiselt 24 minutiga 8 punkti, 3,9 lauapalli ning 1,1 korvisöötu kohtumises. Viimsi eest on Lipsu senise hooaja näitajad Paf Eesti-Läti liigas märksa mehisemad. 12 kohtumisega on ta rassinud keskmiselt 30 minutit ning toonud selle ajaga 13,6 silma, 8,3 lauapalli, 4,5 korvisöötu, 1,2 vaheltlõiget mängus.

Korvpall24 istus Lipsuga maha pikemaks intervjuuks, et saada muljeid esimesest kogemusest välisklubis. Ühtlasi pajatas pallur, kui palju Viimsi teda tagasi ootas ning millist tiimi on Eesti-Läti liigas väga raske skautida. Jäime pidama ka Itaalia köögi teemadel ja sellel, kes on Lipsu arvates kõige andekam pallur, keda ta näinud on. Lõpuks jagas mees ka investeerimissoovituse. Intervjuu avaldamiseks on praegu suurepärane hetk, kuna just paar päeva tagasi tegi Lips oma tänavuse hooaja ühe parema esituse, kui kogus võidumängus Rapla vastu 20 punkti, 12 lauapalli ja 6 korvisöötu ning sai efektiivsusteguriks kokku 28.

Karl Johan, mis oli peamine erinevus, mis Sulle Itaalia korvpallis kohe silma torkas?

Midagi ulmelist pole seal. Natukene kiirem ja füüsilisem mäng. Sats oli komplekteeritud nii, et trennis viis-viite mängida polnud probleemi, heal tasemel mängijaid võtta oli. Tihti Eestis on see probleem, et kui mõni mängija kukub välja, siis ei saa trennis viis-viitegi teha.

Kust neil nii palju mängijaid tuleb?

Esiteks on Itaalia meist suurem riik ning palju võetakse noori mängijaid teistest riikidest. Seal on reegel, et kui neli aastat oled noorteklassis mänginud, siis lähed arvesse nagu kohalik mängija. Selle arvelt neil ongi rohkem pallureid kasutada.

Kas neil on välismängijate limiit ka ees?

Minu teada meistriliigas on limiit kuus ning esiliigas kaks… kui ma nüüd ei eksi.

Osa mängijaid, kes mujalt Euroopast Eestisse satuvad, räägivad, et siin on päris füüsiline liiga. Itaalias on mäng siis veel füüsilisem?

See on veidi erinev. Ma ei ütleks, et kummaski liigas mingid jubedad “kehad” oleks, aga vahe on selles, et Eestis pigem lastakse mängijatele käsi külge panna ja Itaalias tuleb rohkem puhtalt keha anda.

Mida seal veel teisiti tehakse?

Seal, kus mina mängisin, oli meeskonnatrenne rohkem kui Eestis. Siin on meil rohkem individuaalset trenni. Seal oli sageli nii, et kaks korda päevas oli meeskonna trenn. Rohkem pandi rõhku meeskondlikule taktikale ja sellele, mida kellegi vastu soovitakse väljakul korda saata.

Sul kõrgemasse sarja ei olnud pakkumisi?

Kõrgemalt kahjuks pakkumist polnud, aga Itaalia esiliiga on ka väga tugev. Seal on kõik ikkagi professionaalsed satsid. Nende kahe võõrleegionäri koha peal olid meeskondadel kvaliteetsed pallurid. Kindlasti (palgatasemelt) kallimad, kui on keskmiselt Eesti meeskondades.

Kas Paf Eesti-Läti liiga on sellest nõrgem sari?

Ütleks nii, et sellist BC Kalev/Cramo või Riia VEF-i tasemel tiimi isegi polnud, aga keskmine tase oli hulga ühtlasem ja professionaalsem.

Kas Viimsi läheks ja loputaks seal Itaalia esiliigas korralikult?

Väga keeruline öelda, kuna mängustiil on teine, kuid punaseks laternaks kindlasti ei jääks.

Miks Sa nii kiirelt tagasi tulid? Kas Sa polnud õiget tüüpi mängija Chieti meeskonda?

Selles satsis, kuhu mina sattusin, oli palju rabelemist. Nad ei teadnud täpselt ise ka, mida nad tahavad. Nii palju, kui agendilt tagasisidet sain, siis treener oli minuga rahul, aga president otsis kedagi sellist, kes viskaks rohkem punkte.

Mida need kaks Itaalia kuud Sulle andsid?

Kindlasti mugavustsoonist väljatulemist, kui iga päev pidin ennast trennis tõestama. Seal olid natukene intensiivsemad ning kiiremad trennid. Mul on omad asjad, mida sealt kaasa võtta.

Nagu näiteks?

Vaimselt sain tugevamaks. Olin kaks kuud situatsioonis, kus läksin satsi ja pidin kiiresti kohanema ning kandma ka võõrleegionäri vastutust. Pinget oli küll rohkem, aga see oli positiivne. See meeldis mulle.

Oli kuulda, et sööd palju spagette. Kas Itaalia oli selles mõttes unelmate maa?

Võib nii öelda küll, et toidu koha pealt nuriseda ei saanud, jah (Muigab.).

Kas klubi ise ka mängijate toitumisele rõhku pani?

Meeskonna poolt mingit otsest rõhku sellele ei tulnud. See pool jäeti lahtiseks ning mängijatele endale valida.

Mis Sinu valikutesse kuulusid?

Kui olin alguses kuu aega hotellis, siis sõin seda, mida pakuti sponsorite restoranides. Kui pärast sain korterisse, siis hakkasin ise ka süüa tegema ning tegin küllaltki tavapäraseid asju, millega harjunud olen. Kõik samad asjad, mis on Eesti poodides, on ka seal olemas.

-Karl Johan Lips | Foto: Siim Semiskar

Kui palju Sa Viimsi klubiga sidet hoidsid, kui ära olid?

Klubi tegevjuht oli mu esimene treener. Eks ta elas mulle kaasa ning temaga olin ikkagi pidevalt kontaktis. Ta uuris, kuidas mul läheb ning sain aru, et mind ikkagi oodati tagasi.

Kes Viimsis vahepeal arengus sammud edasi on teinud?

Kõik on grammi võrra edasi läinud. Paaris trennis, kus Jorgen Rikberg enne vigastust osaleda sai, tundus, et ta on enesekindlamaks läinud.

Kas Viimsi vahepeal midagi muutis ka oma taktikas?

Taktika poolest mitte. Süsteem on kõik sama ja selle koha pealt tagasi sisse sulandumisega probleeme pole olnud. Kõik visked küll kohe ei kukkunud, aga isuga lähen lauda ning mulle meeldib ka meeskonnakaaslastele söötu panna.

Kas lisaks Pärnu Sadamale suudab ka Viimsi tänavu Läti suurtele vastu saada?

Ma ühegi teise satsi peale ei mõtle hetkel, tegelen ainult oma asjadega. Arvan samas, et meil on põhjust olla tagasihoidlikult enesekindlad. Teame, et kui lähme lõdvalt võtma, siis võime siin liigas kõigile kaotada. Kui keskendume ja teeme oma parima mängu, siis on meil kõigi vastu võimalus.

Palju te tiimiga enne mänge videoid vaatate ning vastast uurite?

Ikka vaatame, ega mingit raketti looma ei ole hakatud siin. Suhteliselt sarnane teistele satsidele on see skauting ka siin. Vaatame mängijad individuaalselt läbi ning mingid nüansid vastaste süsteemis. Vaatame, mida keegi meie vastu tegema hakkaks ning oleme selleks valmis.

Kas mõni kohalik tiim suudab pidevalt ka üllatada, et keda on raske skautida?

Otseselt väga palju üllatusi pole. Pärnust on natukene keeruline sotti saada. Üks päev kaotavad nad selgelt nõrgemale satsile ning teine päev panevad Cramo, Ventspilsi või VEF-i magama. Väga huvitav meeskond.

Nüüd oled korraks välismaal ära käinud, millised eesmärgid siit nüüd endale tulevikuks sead?

Eesmärk on päevast päeva ning hooajast hooaega lisada enda mängu elemente, et teha ennast mitmekülgsemaks. Mulle meeldib korvpall, see on nagu kunstivorm, mida mulle meeldib teha.

Millele Sa korvpallivälisel ajal rõhku paned?

Kodus on üks mudilane, kes võtab väga palju aega praegu ära (Muigab.). Viimased üheksa kuud on olnud parim aeg mu elus. Iga päev ärkan palju parema tujuga, kui on väike laps, kes kohe vastu naeratab. Nii palju, kui vaba raha üle jääb, siis üritan investeerida. See tundub minu jaoks huvitav teema olevat.

Mõni soovitus mängijatele?

Ma ennast ei pea veel sellel tasemel olevaks, et midagi soovitada. Mu nõbul, jalgpallur Henrik Ojamaal on selline lehekülg nagu https://dividendathlete.com/. Ta on sellega kauem tegelenud ning tõesti jagab seda asja. Kui mõnel sportlasel selle vastu huvi on, siis võib ta üles otsida Instagramist või läheb sellele lehele ning vaatab lähemalt.

Kes on järgmine eestlane NBA-s?

Eks Martin Müürsepp ainsaks kindlasti ei jää. Meil on päris paljud, kes võivad sinna jõuda. Minu silmis andekaim mängija, keda olen näinud, on Henri Veesaar. Üks suvi treenisin temaga koos Siim Raudla käe all, kui meil olid 3×3 trennid. Ta on inimesena ja mängijana väga sümpaatne ning kõige talendikam, keda ma näinud olen.

scroll to top