Close

INTERVJUU | Mis seisus on Eesti korvpalli järelkasv? Aru annab koondiste juht Raido Roos!

-Raido Roos ja Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Kui noortekoondiste peamised eesmärgid on tavapäraselt rihitud suvisesse aega, mil toimuvad noorte EM-turniirid, siis kalendriaasta algus on pikki aastaid olnud tänu kodusele Balti mere karikaturniirile vahekokkuvõtete tegemise aeg. Kuigi koroonaviiruse tõttu jäi vahepeal üks turniir sootuks ära, siis 2022. aasta esimestel päevadel oldi pärast vahepausi taas tagasi.

Korvpall24 portaal tõmbas turniiri kolmandal ehk viimasel päeval kõrvale Eesti rahvuskoondiste juhi Raido Roosi, kellel palusime hinnata meie noortekoondiste hetkeseisu ja sellega kogu Eesti korvpalli tulevikuperspektiivi.

Kuidas on see masinavärk tööle pandud, et igast aastakäigust jõuaks maksimaalselt palju noorkorvpallureid oma talendi ja potentsiaali realiseerida? Kas noorena välismaale minna on kindlasti õige tee või saab ka Eestis meestekoondise tasemel mängijaks sirguda? Kas näeme veel Henri Veesaart kunagi noortekoondistes mängimas ning kui lai talendibaas meil tema eakaaslaste hulgas on? Mis olukorras on meie tüdrukute korvpall ning millised on sealsed peamised kitsaskohad?

Kõigile eelnevatele ja paljudele teistele küsimustele saab siit intervjuust Raido Roosi suu läbi vastuse.

Raido, kas BSBC turniir korralduslikus mõttes läks nii nagu ootasite?

Eks keeruliseks tegi see, et Soome U18 koondises tulid viimasel hetkel need positiivsed proovid sisse. See lõi korraldajal Henri Ausmaal kaardid sassi, sest pidi 2. jaanuaril kõiki trennide- ja mängudegraafikuid muutma hakkama. See oli miinuspool, aga plusspooleks oli, et saime need mängud ikkagi mängitud ja meil kohapeal ühtki probleemi COVID-19-ga ei olnud. Mängijad on testitud, keegi pole haigeks jäänud ja järelikult sellega on hästi.

Eesti U18 poistelt Läti vastu väga võimas mäng, Tšehhi vastu mängiti 35 mittemidagiütlevat minutit ja siis pandi gaas põhja ning võideldi lisaaeg välja. Kuidas Sina poiste esitustega rahule jäid?

Arvan, et neid põhjalikke rahulolemisi ja mitterahulolemisi panevad paika treenerid. Üldjoontes võib öelda, et eks see Läti mäng uinutas noori mehi ja nad arvasid, et nii see asi käibki. Ei oldud mängu alguses Tšehhi vastu võib-olla sada protsenti valmis, aga sellised mängud on head ja neist on midagi kaasa võtta. Tšehhiga pole ma ei tea kui kaua kohtutud. Väga hea mäng ja kogemus.

U18 poiste aastakäik tundub kõrvalt vaadates päris tummine. Isegi, kui jätta kõrvale Henri Veesaar, kellesuguseid talente sirgub võib-olla ehk vaid üks mees generatsiooni kohta.

Kindlasti, muidugi on. Valikut on suhteliselt palju ja treeneritel pole lihtne. Tänasel päeval oli treeneri nägemus selline ja kõigil, kes koondisest praegu kõrvale jäid, avaneb suvel uus võimalus end tõestada. Eesti korvpallile on see hea, et on nii palju valikut, aga treenerile tõeline peavalu.

Mis neid noori nüüd edasi ootab, kas praeguse koroonaolukorraga EM-id ikka toimuvad?

Hetkel on paigas, et toimuvad, aga eelmisel suvel tulid alles viimasel hetkel muudatused. Eelmisel suvel pidid esialgu samuti toimuma, aga mais otsustati, et tuleb European Challenger, nii-öelda alagrupipõhine tegevus ja kogu lugu. Praegu peab lootma, et seda ei juhtuks ja kõik toimuks normaalselt. Suvised plaanid on enam-vähem paigas ja loodame väga, et mingeid muudatusi ei tule.

Oletame, et kõik toimub plaanide järgi. Kas Henri Veesaart näeb veel noortekoondistes või mitte?

See on hea küsimus. Ma ei taha seda vastust enda peale võtta. Meestekoondise peatreener Jukka Toijala ja Toomas Annuk peavad omavahel asjad selgeks rääkima. Kui ta juba oli ka meestekoondises ning ka mängis, siis arvan, et see tähendab, et ka suvel oodatakse, et ta meestekoondisega liituks. Raske on öelda, mis on õige või vale, aga tegemist on ikkagi väga talendika noorega ning tuleb mõelda niipidi, et talle liiga ei tehtaks, sest tal on pikk tee veel ees.

Aga tundub, et kui mingi vanuseklass välja kannataks, et selline talent neil korvi alt puudu on, siis see on just tänane U18 koondis. Pikki mehi justkui on teisigi?

Just, tahtsingi sinna jõuda. Kui vaatame, mis pikkused poistel nimekirjas on ja nagu teada on, siis pika mehe areng on vähe hilisem, siis arvan, et peatreener Toomas Annuk on teinud väga julged valikud. See annab ainult pikale mehele kindlust, kui ta on täna siin kohal ja areneb. See on lõpuks kõigile kasulik.

Kodumaal mängivate noortega oled usutavasti päris hästi kursis. Aga need, kes välismaal on, satuvad Su silmade ette vist umbes sama harva, kui nad koondisesärki kannavad?

Ei, tegelikult on nii, et me ikkagi suhtleme mängijatega. Mängib ta siis Itaalias või kus iganes. On võimalik mänge jälgida ka neti vahendusel. Jukka on just viimasel ajal reisinud ka Euroopas ringi ning suhelnud mängijatega ja läbi selle on meil ülevaade olemas. Klubide treeneritega on meil ka mingisugused kontaktid. Enam ei saa öelda, et me ei tea, mis toimub ja kuidas kellelgi läheb.

Noormängija minek välismaale pannakse alati suure kella külge. Kas see on pigem õige tee või vale tee? Või jääb korrektne vastus kuhugi keskele?

See oleneb arvaja vaatenurgast, kuidas keegi asja näeb. Mina võtaksin selle kokku nii, et välismaale minek on alati kahe otsaga asi, on omad plussid ja miinused. Seda, kas otsus oli õige või vale, oskame öelda siis, kui nad jõuavad meeste hulka välja. Alati pea ees tormata ei tasu, meil on siin selle kohta erinevaid näiteid. Natuke läheb aega ning siis näeme, mis need otsused on toonud. Samas peavad meie klubid ka rohkem panustama, et noored ei otsiks alati võimalusi välja minekuks. See on üks pool, kus meil on juurde panna. Ootame ja vaatame, lähiaastatel peaks selguma, kes meestekoondise tasemele jõuab ning kas need minekud on selles plaanis õiged või valed olnud.

Kas Eesti klubis on võimalik sirguda Eesti koondise tasemel mängijaks, et esimest korda välismaale lähedki profilepinguga?

See on ka nii pikk teema, et võiksime tundide kaupa arutada. Välismaale minnes võid saada home grown player‘iks, mis annab sulle konkreetsel turul eelise. Aga teiste turgude suhtes pole eelisseisust. Ma arvan täna julgelt, et kõige tublimad noored, kes meil siin on, nemad Eesti-Läti liiga klubide vaateväljast välja ei jää. Kui nad õigel ajal jõuavad Eesti-Läti liiga klubide juurde, siis tehakse ka nendega tööd. Küsimus on muidugi klubide töös ja palju on ressurssi, aga ma ei usu, et keegi jääks tähelepanuta. Meil puudub täna hea võrdlusmoment ja kas alati peabki võrdlema. Igaüks teeb oma otsused oma vanematega koos, kas tahab välja minna või Eestis olla. Kõik on võimalik. Hugo Toom on üks viimatine näide mängijast, kes on Eestis sirgunud ja jõudnud koondisesse välja. Saab erinevat moodi ja edu valem on igaühel erinev.

Siin U18 koondises olid mõned kutid, kes U16 vanuses selliselt küll silma ei paistnud. Nüüd olid aga põhitegijad. Pean siin silmas peamiselt Kaarel Välbi ja Aksel Brifki. Kas mõni noormees võiks ka U18 vanuseklassist U20 liikudes veel sellise hüppe teha?

Mis puudutab pikemaid mängijaid, siis jällegi, nad arenevad hiljem ning U18 ja U20 vaheline hüpe võib olla täiesti märgatav. Aga tagamängijate puhul, konkreetselt siis Välbi puhul, on tegelikult koondisetreenerid rääkinud temast ja teadnud teda juba varem. Nüüd Rapla võistkonnas on ta saanud mängida ja head trenni teha ning on kindlasti mehistunud. Tal on veel pikk tee minna, aga see kinnitab, et on võimalik ka Eestis areneda ja edasi minna.

Mis on see saladus või edu valem, et meil pikki poisse 15 aastat tagasi otsiti tikutulega taga ja noortekoondistesse oli raske leida mehi, kes üle 2 meetri pikad, aga nüüd on noortes juba pikemat aega päris “häid kehasid” ja pikki poisse ning ka meestekoondises võiks oodata number ”viie” positsioonile päris korralikku konkurentsi?

Valem on see, et meie enda klubid teevad värbamisel kindlasti paremat tööd. Teiseks see, et 15 aastat tagasi alustatigi erinevate üleskutsetega Korvpalliliidu poolt, et leida ja kaardistada pikki poisse. Ju need programmid on ikkagi vilja kandnud. Eelkõige on klubide treenerid head tööd teinud, et lapsi trenni saada. Nüüd tuleb edasi tööd teha, et olla veel professionaalsemad, et suuta pakkuda samaväärset treeningväljundit võrreldes välismaaga. Meil on küll olemas Audentese Spordigümnaasium, kus need võimalused on olemas, aga igal klubil on ka eesmärk oma klubisüsteemi arendada. Eks peame kõik koos eksisteerima. Me ei tohi unustada üht asja – ei tohi kasutada noort kui tööriista. Et kasutame teda nii kaua, kuni ta ära väsib. Pigem peame vaatama, mis on tema pikk plaan ja tema tulevik. Üritada teda kõik koos aidata, mitte võtta maksimumi ja kui saab vigastada, siis ära unustada. Pigem valmistada teda samm-sammult meesteklassiks ette.

Räägime U16 koondisest ka. Kuidas see vanuseklass Sinu ja treenerite silme läbi meil hetkel tundub?

Eks see on nii, et vanuseklasside potentsiaal käib üles-alla. Arvan, et see turniir on nende jaoks kõige parem tagasiside koht, et saada teada, kus me oleme ja millele peame tähelepanu pöörama. Kindlasti tahaks alati, et oldaks agressiivsemad, mängitaks paremini kaitses, oldaks rünnakul aktiivsemad ja nii edasi. Aga BSBC turniir ongi koht, kust nad saavad need asjad kaasa võtta. Tagasiside läheb klubidele ja nad saavad väikese sõnumi, et mida peaks muutma. Arvan, et suvel on siin juba teine pilt. Samamoodi oli ka siin poisse, kes jäid välja. Kindlasti oli see raske ja mõne jaoks tundus ka ülekohtune. Üks asi on olla oma koduklubis kõige kõvem mees, aga siin sa konkureerid teiste tublide noortega ja tihtipeale lööb see paljud verest välja. Nüüd on kogemus all ja siit saab ainult head kaasa võtta.

Olete te arutanud, et võib-olla on ka siin vanuses mõni mängumees, kes ei pääse momendil kuidagi pildile, kas oma aeglasema füüsilise arengu või millegi muu tõttu, aga kahe aasta pärast võib temast olla sirgunud hoopis teine mängumees?

Jätan nimed nimetamata, aga tegelikult on küll. Siin on mõned poisid, kes jäid välja teatud puuduste või suhtumise pärast. Neid kõiki asju saab muuta. U16 vanuses saab mängida kaks aastat. Hetkel meil küll aasta nooremaid kaasatud pole, aga põhimõte on see, et sul on võimalus kaks aastat ühte koondist esindada. Meie põhirõhk on hetkel 2006. sünniaasta poistel, aga usun, et kutid saavad siit piisavalt ausat tagasisidet ja see jõuab ka treeneriteni, kes need puudused eemaldavad ning võime siin juba õige pea näha mõningaid uusi nägusid.

Kui ma ei eksi, siis poiste U14 koondis käib ka koos ja laagerdab, aga ametlikult ei mängi?

Jah. Muutsime kontseptsiooni, U14-ga on nüüd põhiliselt regioonipõhised tegevused. Praegu oli 29.-30. detsember ja 2.-3. jaanuar põhja regioon ehk siis Harjumaa kant. Meil käisid poisid koos. Järgmise teeme veebruaris. Siis on aprillis ning mais võtavad erinevad regioonid omavahel mõõtu. Eks treenerid löövad need võistkonnad segamini, aga asja eesmärk on kaasata erinevaid noori.

Ja milline pilt U14 koondises avaneb?

Tegelikult on seal täitsa huvitavad kujud. Mingit ennustamist ma ei tee. Mõni mees on seal täna juba 197 cm pikk ja mõni mees on 134 cm. Kontrast on väga suur ja läheb natuke aega. Kui võtame U16 näite, siis see kinnitab, et ei tohi teha põhjapanevaid otsuseid. Kõikidesse tuleb suhtuda võrdselt ja kõigil on võimalus. Lihtsalt sel hetkel pole mõne füsioloogiline areng jõudnud nii kaugele kui mõnel teisel. Aktselerant võib väga paljusid asju paremini teha kui teised, aga kui teised jõuavad füüsiliselt järele, siis tase ühtlustub. Siis on aktselerandil väga raske uue olukorraga kohaneda, kus teised on temaga võrdväärsel tasemel.

Kas siin tuleb mängu treenerite oskus näha läbi see, et kes on hetkel 134 cm pikkune võib kasvada 197 cm peale?

Jah, absoluutselt. See ongi sellise laiema kaardistamise ja regioonipõhise kogunemise mõte, sest nii näeme rohkem noori. Kui varem oli U14 vaid koondise põhimõttel, siis suurematel kogunemistel oli 60-70 poissi. Täna saab siin kahe kogunemisega puhtalt põhja regioonis kokku 50 poissi. Klubide treenerid saavad enda äranägemise järgi tublimaid poisse kohale saata ja nii on tunduvalt lihtsam ülevaadet saada. Muidu on väikeses ajahetkes palju noori koos ja treeneritel raske ülevaadet saada, mis seisus keegi on. On väga erinevad tasemed, mõni on käinud juba kuus aastat trennis, teine alles kaks. Seal ei saa võtta ühe mõõdupuuga, et sa oskad seda ja tema ei oska toda. See nõuabki treenerilt pingsat jälgimist, mis on kellegi potentsiaal.

Saan ma õigesti aru, et poiste noortekoondised mängivad sama stiili, mis meestekoondis Jukka Toijala käe all?

Päris nii ikka ei ole, et pannakse päitsed pähe ja hakatakse kihutama (Muigab.).

Aga mingid põhimõtted on samad?

2021. aasta mais olid meil koondiste treeneritega koolituspäevad, kus sai läbi käidud, mis on meestekoondise põhimõtted. Samuti esitasid noortekoondiste treenerid oma nägemuse, mida nemad soovivad mängida. Meil on ka märksõnad, mida võiks treener jälgida. Praktiliste treeningute käigus said Jukka ja noortekoondiste treenerid läbi käia, milline nägemus kellelgi on ning sai vaieldud ja arutatud. Midagi kohustuslikku pole, et nüüd peab nii tegema, aga mingi ühine joon meil jookseb läbi. Pole kindlasti nii, et ülevalt tuleb alla, kõmaki, nüüd peab nii tegema. Peab ikkagi vaatama, kes koondises mängijatest olemas on, päris robotlikuks ei saa seda asja teha.

Räägime tüdrukutest ka. Mis seis meil tüdrukute noortekoondistega on? Mis mulje U16 ja U18 BSBC turniiril jätsid?

Alustuseks pean ütlema, et alates 1. jaanuarist on meil uus inimene, kes hakkab tüdrukute noortekoondistega ja naiste koondisega tegelema. Tema nimi on Kaarel Sibul (BC Kalev/Cramo endine mänedžer – toim.). Soovin talle palju jõudu. Mis puudutab koondiseid, siis tüdrukuid on meil väga ägedaid. Seal on sama seis, et tuleks suuta individuaalsemalt mängijatele läheneda. Läbi selle suudame taset tõsta. Selle lühikese perioodiga ei saa me eeldada, et tüdruk tuleb koondisesse, teeb ühe suve kaasa ja selle kuu või natuke pikema ajaga juhtuks imesid. Järjepidev töö peab selle taga olema ning seda tahaks rohkem näha. Tüdrukute treenerid teevad värbamisel head tööd. On pikki tüdrukuid trennis, aga on mingi hetk, kus tüdrukud justkui kaovad ära. U16 on juba raske vanus. Mis BSBC turniiri puudutab, siis U18 koondis mängib Marko Parkoneni käe all tänapäevast korvpalli, mida on ka nauditav vaadata. See on ülioluline. On näha, et aasta-aastalt mingid vanuseklassid liiguvad edasi ja lähevad paremaks. U16 koondises on samuti väga häid kujusid, aga neil on vaja veel edasi minna. U14-l on lihtsam plaan, mida nad mängivad ja teevad, aga U16 on juba rohkem raami pandud. Neil läheb võib-olla kohanemisega rohkem aega kui poistel. Poistel on klubides ka mängujoonises rohkem struktuuri. Tüdrukutel on aeg-ajalt keeruline kohaneda treenerite nõudmistega. Aga see on parandatav.

Sinu ametikohast vaadatuna, mis on kõige suurem asi, mida Sa tahaksid noortekoondistes muuta? Saan aru, et üldist struktuuri ja lähenemist on aastate jooksul muudetud päris jõudsalt, aga kas on mingi järgmine samm veel vaja teha, et asjad veel paremini läheksid?

Kindlasti tahetakse mulle vastu vaielda, aga üks asi, mida on sportlasel kõige lihtsam muuta, on üldkehaline ettevalmistus. Kui võtame tüdrukute ja poiste noortekoondised, siis seal on alati juurde panna. Läbi selle saab vajadusel ka peita oma vajakajäämisi tehnikas. Sa suudad lihtsalt kiiremini ja kauem joosta ning kõrgemale hüpata. Arvan, et see oleks tüdrukutel number üks märksõna. Kui selle suudaksime ära muuta, siis mängupilt muutuks drastiliselt.

Aga poistel? Poisid on läinud noortekoondistes järjest jõulisemaks ja lihas on juba 17-aastastel poistel korralikult peal.

Lihas on tihtipeale petlik. Pigem tahaks, et erialasel liikumisel saaks juurde panna. Teeme koondiste juures teste ja näeme vanuseklasside kaupa, kuhu asjad liiguvad. Viimase 10 aasta koondiste üldiseks ühiseks märksõnaks on olnud lauavõitlus, 1-1 kaitsemäng ja rahvusvahelistel mängudel kõrge intensiivsusega kohanemine, mis on pidevaks probleemiks osutunud. Need on elemendid mängust, mida ma kas tahan või ei taha teha. Füüsilisest võimekusest sõltub, kas ma ka suudan seda teha. Veel üks asi, mis pole küll üldfüüsilise ettevalmistusega seotud, on kehakeel. Kuidas mängija väljakul on või mis ta teeb. Neid asju saab jube lihtsalt muuta. Kui suudame selle ära teha ja kõik näevad selle nimel vaeva, siis koondiste ja klubitreenerite mänguplaani on lihtsam ellu viia. Tahame, et mäng oleks kiirem ja läbi selle atraktiivsem. Kui suudame vastast suruda, siis lööme nad rütmist välja ja surume oma tahtmise peale. Vaikselt juurutame, et koondiste juurde tekitada üldkehalise ettevalmistuse treenerite positsioon. Eelnevatel aastatel on meil Kari Hyökki abiks olnud ning U18 ja U20 koondistega tegelenud, sel aastal on meil Ott-Erik Kalmus U18 koondise juures. Tüdrukute koondiste juures on meil mõni nii-öelda treener, kes alles õpib seda asja, aga üritame sinna poole liikuda, et meil oleks koondise juures täiskohaga inimene, kes tegeleb üldkehalise valdkonnaga. Kindlasti ei ole see füsioterapeudi ülesanne kedagi vormi ajada, temal on muud eesmärgid. Eks sellega läheb aega ja saame alati peitu pugeda ressursi taha, aga peame nii palju tööd tegema, et meil need võimalused oleksid.

On öeldud, et kui igast vanuseklassist jõuaks üks või kaks meest rahvuskoondisesse, siis on hästi. Kas see tees endiselt kehtib või olete seda numbrit kuhugi suunas liigutanud?

Eks ta ikka peab paika ka, aga kui on hea vanuseklass, siis võib vabalt rohkem tulla. Samas on vanuseklasse, kust ei tule midagi, aga see ei tähenda, et midagi katki on. Siin tuleb jälgida ka seda, mis aastatel on rohkem lapsi sündinud ja nii edasi. See pole päris nii, et igast vanuseklassist toodame kaks mängijat ja kõik on jube hästi. Pigem tuleb järjepidevalt tööd teha ja sellega on võimalik tagada mingi stabiilsus.

scroll to top