Aastaid oma korvpallurikarjääri Itaalias edendanud 20-aastane ja peaaegu 2-meetrine tagamängija Kaspar Kitsing pole praeguseks hetkeks erinevatel põhjustel endale veel uut koduklubi leidnud.
Kodumaal viibiv Kitsing teeb trenni koos TalTechi meeskonnaga ning ootab sobivat pakkumist eelkõige Itaaliast, kus ta seni on saanud lisaks noorteliigade tasemele ennast proovile panna ka Serie A2 ja Serie B liigades.
Korvpall24 portaalile antud intervjuus kinnitas Kitsing, et pakkumisi on talle tehtud küll, kuid osad on ta ise tagasi lükanud ning osadel juhtudel jäid asjad pisidetailide taha. Noormees vihjas ka, et kaugel polnud ka võimalus alustada hooaega koos venna Kristjaniga Kalev/Cramos.
Kaspar, Sa viibid hetkel kodumaal ning oled endiselt mängupaigata, mis olukord selles osas valitseb?
Olen terve ja hoian ennast vormis. Hetkel olen jah otsimas endale uut mängupaika.
Kas lõppenud hooaja koduklubiga polnud juttu? Soovisid nad Sind tagasi või pigem ei tahtnud sina ise sinna minna?
Vega Mestrega oli klapp hea. Mina olin organisatsiooniga rahul ja nemad olid minuga rahul. Kokkulepe oli tegelikult juba olemas, kuid muutused mänedžmendis ja klubi juhtkonnas jätsid diili katki.
Kui palju on Su vastu huvi tuntud ja küsitud? Kas suvel oli ka mõni konkreetne pakkumine, mille lükkasid tagasi lootuses, et küllap tuleb miskit paremat?
Ikka on küsitud. Pakkumisi oli nii Eestist kui ka Itaaliast. Mõned pakkumised lükkasin tagasi ning mõned jäid väikeste nüansside taha.
Eesti klubid pole uksele koputamas käinud? Või on siiski kindel soov välismaal mängida ning Eestis jätkamine pole variant?
Siht oli uuel hooajal jätkata Serie A2-s või Serie B tipus. Suvel mul Eesti klubidega kontakti ei olnud, sest Itaaliast susisesid erinevad variandid. Sügisel hakkasin juba kodumaa poole vaatama. Võimalus oli isegi hooaega vennaga ühes meeskonnas alustada (Kaspari vend Kristjan Kitsing mängib teatavasti Kalev/Cramos – toim.), kuid asi jäi jällegi väikeste detailide taha.
Kuidas Sa vaatad tagasi nendele hooaegadele, mis Sa Itaalias oled veetnud? Kas jääb ka miskit kripeldama?
Itaalias olen mänginud juba kuus hooaega. Sisuliselt võib öelda, et kasvasin seal üles. Eraldi mingeid hetki välja tuua on raske, sest noorele korvpallurile on tõusud ja mõõnad normaalsed. Kindlasti saan öelda, et oleks paljudes kohtades ning olukordades pidanud asju teisiti tegema, aga vigade tegemine käib asja juurde. Nendest ma ainult õpin.
Kuivõrd keeruline on Sinu jaoks hetkel olukord, kus hooaeg on juba kaks kuud käinud, aga Sul pole koduklubi? Nüristab see ka vaimselt kuidagi?
Muidugi on vaimselt raske, aga korvpalli ma veel ju mängida oskan. Lükkasin palju pakkumisi ise tagasi ning paljud pakkumised jäid asjade õnnetu kokkulangemise taha. Masetseda pole mõtet, olen mentaalse poole pealt juba oma noore vanuse kohta liigagi hea karastuse saanud. Itaalias on elu karm. Lillelapsena kaugel maal läbi ei löö.

Kuidas Sa hetkel ennast vormis hoiad? Saad käia ka pallitrenni tegemas?
Teen TalTechi meeskonnaga igapäevaselt trennid kaasa. Kui on mängud või väljasõidud, rassin üksinda jõusaalis või jooksurajal.
Mis oleks see pakkumine või liiga, mis minimaalselt rahuldaks Sinu ootusi ning kuhu sa oleksid valmis kohe minema? Mingi eesmärk või nägemus Sul selles osas kindlasti on?
Kõik pakkumised nii Eestist kui ka Itaaliast vaatan agendiga ilusti üle. Eesmärk on leida võimalikult hea situatsioon, kus areneda. Tunnen, et Eestis mängides oleksin ma võib-olla jälle n-ö oma mugavustsoonis tagasi. Samuti pean tõdema, et isegi see tugevuselt kolmas liiga Serie B, mille üle meil siin kodumaa “kossuekspertidel” meeldib nalja teha, Eesti tasemele alla ei jää. Minu eelmise aasta koduklubis (olime Serie B keskmik) mängis näiteks (Rain) Veidemaniga Udines koos olnud mängujuht ja ka Avellinoga Meistrite liigat mänginud tsenter. Raha, kultuuri ja mängijaid on tohutult. Eks ole näha, mis saab.




