30 tiimi, ligikaudu 400 mängumeest ja tuhanded pintsaklipslased alustasid NBA 75. hooaega. Järgmised seitse-kaheksa kuud annavad vastuse, kuidas me jääme osasid neist mäletama.
Karm tõde on see, et keskmisel NBA fännil jäävad tavalisest NBA hooajast meelde heal juhul tiitlivõitjad, võib-olla mõned üksikud seigad mängudest ja vahest ka uue lemmiktiimi või -mängija leidmine. Või vastupidi, mõne vana lemmiku viimased hiilgemängud enne karjääri lõpetamist. Aastatega segunevad hooajad ajuolluses üheks kirjuks supiks, kus ei ole tähtsust, mitu aastat täpselt on lihatükk leemes ligunenud, vaid kas lihatükk suudab üldse meelde tuletada mõnda mälestust.
Võtame näiteks kõige viimatise kümnendi. Julgen väita, et keskmine globaalne NBA fänn (kes ei loe iga nädal innustunult korvpallifoorumeid ja heal juhul püüab kinni mõne nädalavahetuse mängu ühes kuus) mäletab eelmisest kümnendist LeBron Jamesi suurt otsust suunduda Miami Heati ja pöörata NBA mängijate liikumine võib-olla kogu edasiseks tulevikuks täiesti pea peale. Dallas Mavericksi ja Dirk Nowitzki uskumatut meistritiitlit 2011. aastal. Oklahoma City Thunderist välja kasvanud triot, kes said aastatel 2014-2018 järjepanu liiga MVP-deks. Ray Alleni kolmepunktivise 2013. aasta finaalis San Antonio Spursi vastu. Spursi isetu korvpall ning kättemaks Heatile 2014. aasta play-off‘is. LeBroni “I’m back”-moment Clevelandiga. Golden State Warriorsi dünastia algust. “The Warriors do have a time-out, decide not to use it… Curry, from way downtown! BANG! BANG! Oh, what a shot from Curry!” ehk üks legendaarse mängukommentaariga OKC-GSW mäng. Kobe Bryanti viimane NBA mäng. Warriorsi 73-9 rekordi jahtimine. Cleveland Cavaliersi imeline tiitlivõit sellesama 73-9 Warriorsi üle, olles nelja võiduni peetavas seerias mängudega maas 1-3. Russell Westbrooki kolmikduubli jaht. Toronto Raptorsi esimene tiitlivõit ning võib-olla ka Kawhi Leonardi kükk 2019. aasta play-off‘i teise raundi seitsmenda mängu lõpusekunditel. “Mullis” korvpalli mängimine Orlandos, mis päädis Lakersi 17. tiitli ja LeBroni neljanda meistritiitliga. Damian Lillardi ulmelised visked neljandatel veeranditel. Carmelo Anthony ja Dwight Howardi langus (kuniks Howard tiitli sai). Clippersi “Lob City/Flop City”-sõu Chris Pauli, Blake Griffini ja DeAndre Jordaniga. Jordani pealtpanek üle Brandon Knighti. Grit’n’Grind Grizzlies. Derrick Rose’i MVP ja vigastused. Giannis Antetokounmpo, Luka Doncici ja Nikola Jokici tõusu algus. Trust The Process-aastad Philadelphias ning Joel Embiidi olajuwonlik mäng.
Peaks olema mainitud enam-vähem kõik olulisem keskmise fänni vaatest ja tibake rohkemgi veel.
20-ndate esimene täishooaeg oli sarnane eelmise kümnendi algusega. Euroopa tipptalendi ning austatud peatreeneriga tiitlinäljas tiim võitis natuke üllatuslikult NBA meistritiitli. Antetokounmpo-Khris Middletoni-Jrue Holiday-paari rollimängija play-off‘ide esitused jäävad aastakümneteks meelde. Eriti Antetokounmpo 50-punktine magnum opus NBA finaali otsustavas mängus.
Möödunud kümnendil järgnes väikesele üllatusele ootuspärasus – tiitlivõitjaks tuli tiim, kes pidigi seda tegema. Mängides geniaalset korvpalli eesotsas maailma parima korvpalluriga ja hirmutades oma vastaseid tiimi kokku koondunud talendiga. See mõte toobki meid pika kaarega artikli põhiteesini.
LeBron ja Jeanie Buss tahavad täita Jerry Bussi unistust
Siililegi selge, et parimad šansid algavast hooajast kõige rohkem võita on NBA Ida- ja Läänekonverentsi suursoosikutel Brooklyn Netsil ning Los Angeles Lakersil. Alustame individuaalsest tasandist.
Mõlemas tiimis on korvpallur, keda võib pidada praegugi NBA parimaks mängijaks (ignoreerime üheks viivuks Antetokounmpo tegusid möödunud NBA finaalis). Mõlemas tiimis on koloriitne staar, keda on varem valitud NBA liiga väärtuslikemaks mängijaks, aga kel pole paraku ette näidata tiimiga võidetud meistritiitlit – kusjuures alles 14 kuud tagasi olid nood eks-MVP-d tiimikaaslased. Ja see ei olnud isegi esimene kord neil olla tiimikaaslased… Tiimide kolmandad staarid ei ole individuaalsete saavutuste poolest veel nii kõrgel kui ülejäänud MVP-d, aga üks neist valiti siiski NBA 75 vägevaima mängumehe sekka ning teine on… spordimaailma kuulsaim anti-vaxxer, kes on juhtumisi ka NBA osavaim pallivõlur käteoskuste poolest. Superstaaritriode taga peidab end trobikond NBA tuntud veterane ja endiseid superstaare, kellest osad jahivad oma esimest meistrisõrmust, osad aga teist või isegi kolmandat.
Eraldi mainin ära Lakersi liidri LeBron Jamesi, kes jahib viiendat NBA meistritiitlit oma 19. hooajal. Õnnestumise korral oleks tal puudu vaid üks tiitel, et püüda kinni Michael Jordanit meenutav kummitus. Kuigi praegugi on Jamesi karjäär ainuüksi kestuse poolest Jordani platsipealsed saavutused kinni võtnud ja möödagi läinud, ohustades nüüdseks juba NBA legendi Kareem Abdul-Jabbari vägitegusid.
Klubide tasandist mõned sõnad. Niigi teravat Netsi-Lakersi dünaamikat vürtsitab fakt, et Nets pole võitnud klubi ajaloos ühtegi NBA tiitlit. Nets saaks ka postmodernse korvpalliäri imetiimi sildi külge. Nad on ju näidismaterjal, kuidas tulla viie aastaga välja võimatuna näivast olukorrast, kus tulevik paistis aastaid tagasi süngem kui praegune 15 aasta prognoos Euroopa gaasi- ja elektrihindadest. Nets maksaks selle sildi nimel küll 110 miljonit dollarit luksusmaksu, mis tähistaks NBA absoluutset rekordit tiitlivõitjate arvestuses, aga keda need Joseph Tsai miljonid ikka huvitavad. Heal juhul majandusajakirjanikke ja spordifanaatikuid, kes on lugenud Tsai rahakantimisest ja maksupettustest seoses Panama paberitega.
Lakers jahib igihalja koosseisuga müütilist 18. meistritiitlit, mis viiks neid üldises tiitliarvestuses lõpuks ometi mööda viigiseisust Boston Celticsiga. Lakersi praegune juht Jeanie Buss ei tee saladust faktist, et tema isa Jerry Buss – olgu muld talle kerge – oli hüpnotiseeritud kinnisideest, et Lakersist saab NBA ajaloo kõige võitvam klubi. Nüüd on tütrel võimalus isa ammune unistus ellu viia ja selle nimel on Lakers nõus võtma suuri riske nagu hiigelvahetus Russell Westbrooki Los Angelesse toomiseks. Risk läheb maksma sarnaselt Netsiga kümneid miljoneid dollareid luksusmaksu, kuigi Lakers jääb pidama “kõigest” 40 miljoni juures.
Mis iganes klubi suudab Netsi ja/või Lakersit alistada 2021/2022. hooajal ning jõuda seeläbi tõenäoliselt tiitlini – neil on seeläbi veelgi rohkem võita kui kahel suursoosikul. Realistlikke šansse Netsi-Lakersi vastu (eeldades, et kumbki tiim pole põhihooaja lõpuks vigastustest liialt räsitud) tunnistatakse, aga ometigi julgevad vaid üksikud kindlalt väita, et idas või läänes on mõni klubi, mis kindlalt võidaks Lakersit või Netsi. Sealhulgas tiitlit kaitsev Bucks.
Lihtsustatult mõeldes – kõige rohkem võidaks klubide lõikes mõni tiim, kes pole oma praeguses kodulinnas ainsatki tiitlit võitnud. Näiteks Utah Jazz, Phoenix Suns, Atlanta Hawks, LA Clippers, Portland Trail Blazers või Denver Nuggets. Neist Hawks, Nuggets ja Clippers oleks maruõnnelikud juba finaalis mängimise eest, sest nad pole nii kaugele varem jõudnud. Olgu, Hawks tegi seda teises linnas 60 aastat tagasi.
On ka klubisid, kelle jaoks oleks suur võit see, kui nad jõuaks lihtsalt jälle play-off‘i ja heal juhul võidaks ühe raundi või venitaks suurfavoriidiga peetavat esimese raundi seeriat 6-7 mängu peale. Sinna nimekirja paigutaks ma Charlotte Hornetsi, New Orleans Pelicansi, 2019. aasta tiitlivõitja Toronto Raptorsi, Sacramento Kingsi, Minnesota Timberwolvesi, juba kaks aastat järjest play-off‘e ekraanidelt vaatava San Antonio Spursi ja hoolimata uutest suurtest nimedest ka Chicago Bullsi.
On väike käputäis klubisid, kes võidaks enim hoopis sellest, kui näevad arengusamme oma noortelt mängijatelt, aga kaotavad piisavalt palju mänge, et jahtida 2022. aasta draftis uusi tipptalente. Sinna patta liigitan ma peatselt NBA ajaloo noorima klubi Oklahoma City Thunderi, Detroit Pistonsi, Houston Rocketsi, Cleveland Cavaliersi ja Orlando Magicu. Tingimisi võib lisada Spursi, kes on jõudnud teelahkmele.

Antetokounmpo bränd kasvaks võiduga nagu rohepöörde mainimine meedias
Liigume uuesti mängijate juurde. Iseäranis palju võidaks Netsi-Lakersi staaride alistamisest näiteks 2021. aasta play-off‘i parim mängija Antetokounmpo, keda mõned eksperdid arvavad juba praegu NBA lähiajaloo 30 parima mängija sekka. Korrates tiitlivõitu ja näiteks ka MVP ning aasta kaitsemängija tiitlit, küündiks Antetokounmpo enam-vähem Olajuwoni tasandini. Arvestades ka kreeklase vanust – 26 -, sumiseks vihane meediataru Antetokounmpo võrdlustest LeBronide-Duncanite-Shaqidega. Antetokounmpo võitis endale 2021. aasta suvega juurde miljoneid tavafänne ning ta on haruldane tõug uue aja staare, kes ei kavatsegi lähedalt sõbrustada teiste NBA staaridega, kes pole kreeklase meeskonnas. See nostalgiline bränd kasvaks nagu “rohepöörde” mainimine uudistes ja poliitlubadustes.
Kui Antetokounmpo ei suuda teist aastat järjest ebainimlikke sooritusi teha, pöörduks taganttulija soosing tõenäoliselt Phoenix Sunsi 1.83 pikale mängujuhile Chris Paulile. Mais 37-aastaseks saav mängujuht noolib endiselt oma kohta NBA tiitlivõitjate päikese all ja Sunsiga tiitli võitmine annaks Paulile redbullilikud tiivad kõiksugu legendide võrdlustes.
Pauliga võrreldav soosing oleks Golden State Warriorsi kuldsel kvartetil Steph Curry-Klay Thompson-Draymond Green-Andre Iguodala. Kui nad saadaks korda väikese ime 2022. aasta play-off‘is ja tooks Warriorsile juba neljanda tiitli seitsme aasta sees, hakkaks nende lugu ületama San Antonio Spursi kunagise igihalja trio saavutusi.
Antetokounmpo, Pauli ning Warriorsi kvarteti järel on enim võita eelmainitud LeBronil, aga ka tema uuel tiimikaaslasel Russell Westbrookil ja Lakersi peatreeneril Frank Vogelil. Broni kummitusejahist rääkisime mõned lõigud tagasi paar sõna. Westbrookil pole kaalul nii palju kui nimekamal tiimikaaslasel, aga 2017. aasta MVP teab sama hästi kui LeBron, et nende kell ei tiksu enam kunagi nii valjult kui järgmised 8-18 kuud. Kui nende kuude tulemuseks on Lakersi kaotus mõnes raundis – või veelgi hullem, play-off‘ist välja jäämine -, on Westbrooki tiitlivõimalustel tõenäoliselt kriips peal ja ta karjäär lõppeb avalikkuse jaoks… Mis on siin hea sõna? Minoorselt. Võib ka mürki võtta, et Westbrook saab kaela endale paljude LeBroni fännide pahameele, sest kes see ikka mäletab järgmiseks suveks, et Bron ise värbas Westbrooki LA-sse. Vogelil on aga kaalul uus leping NBA kõige elitaarsema klubiga, ei midagi vähemat ega enamat.
Netsi mängijatest on enim võita Durantil ja Hardenil. Esimene neist tõestaks esimest korda pärast ajavahemikku 2013-2014, et ta on tõenäoliselt liiga parim mängija. Duranti momentum selle tiitli omistamiseks kasvas omajagu viimase play-off‘i ja olümpiamängudega, kus ta oli isegi USA ülejäänud All-Star kaliibriga meeste kõrval justkui humanoid teiselt planeedilt. Harden aga pühiks enda kuvandilt maha kohati ebaõiglase “kaotaja” sildi. Umbes nagu Chris Paul, ainult et Harden on mõned aastad vähem kannatanud.
Nende järel nomineeriks kas Luka Doncici või Damian Lillardi. Viimase nomineerin tingimusega, et kui ta võidab sel hooajal tiitli lõpuks mõnes teises klubis. Mul paraku puudub vähimgi usk, et NBA ajaloo 75 vägevaima mängija hulka valitud Lillard jõuab oma praeguse kodutiimi Portland Trail Blazersiga tiitlini. Ära iial ütle iial, aga see oleks peaaegu võrreldav Roheliste erakonna valimisvõiduga Kohtla-Järvel. Vähemalt saaks Lillard hooaja lõpuks lahti sel hooajal kasvavast pahameelest, et “no mida see Lillard siis nii väga saavutanud on, DWIGHT HOWARD, TONY PARKER või VINCE CARTER pidi saama selle koha”.
Luka saaks Mavericksi tiitlivõidu korral kaasa aga võrdlused Jordani või vähemasti näiteks Magic Johnsoniga. Nüüd, kui ma kirjutan neid ridu, saan aru, et Luka oleks pidanud nimetama ära palju-palju varem. Andke andeks.
Tiitlivõidu korral kasvaks võrreldamatult palju ka Nikola Jokici nähtavus ja olulisus liigas. See on peaaegu kriminaalne, kui vähe endiselt räägitakse Jokkerist pärast viimast kaht hooaega. Utah Jazzi tiitlivõidu korral aga lõppeks see ajuvaba jutt Rudy Gobert’ist kui mehest, kes ei suuda small ball-viisikutega hakkama saada. Gobert saab small ball’iga täiesti normaalselt hakkama kaitsepoolel, kuid ta ei suuda kompenseerida kolme kehva perimeetrikaitsja kõiki vigu. Vähemasti selle hooaja avamängudes paistavad Bojan Bogdanovic ning Donovan Mitchell silma aktiivsema kaitsetööga. Parem oleks, et see usinam kaitse jätkuks kuni NBA finaalini ja võiduka Finals Game 6ni. Selleks oleks vaja, et Mitchell ei mängiks ühe jalaga (mis sest, et ta tooks endiselt hea efektiivsusega 30 punkti mängus) ning et Jazzi mängujuht Mike Conley ei laguneks traditsiooniliselt ära hooaja vältel.
Inimeste lõikes võivad uuest hooajast palju võita ka:
– Spursi peatreener Gregg Popovich, kes peab võitma vaid natuke üle 20 mängu, et olla NBA ajaloo kõige võitvam peatreener Don Nelsoni ees;
– uue aja mängujuhist maestro Trae Young, kui Atlanta Hawks peaks kordama Idakonverentsi finaali jõudmist (mis ei ole sugugi võimatu, sest Hawks on sügav);
– Ben Simmons, sest tema praegusest väärtusest madalamale langeda on üsna võimatu;
– Chicago Bullsi liider Zach LaVine, kes võib olla 2022. aasta suve ihaldatuim vabaagent, eriti kui ta veab Bullsi üle mitme aasta play-off’i;
– NY Knicksi peatreener Tom Thibodeau, kui Knickerbockerid ei väsi ära Thibodeau karmist režiimist juba Thibsi teise hooaja lõpuks;
– OKC peamänedžer Sam Presti, kui OKC saab alla 20 võidu ilma ühegi adekvaatse tsentrita. See peaks tagama esiviisku valiku, kuuendaid kohti pole Prestile rohkem vaja;
– Karl-Anthony Towns, keda on paljud juba maha kandnud NBA tipptsentrina;
– terve Phoenixi linn, kes palvetab alates 23. oktoobrist, et Sunsi omanik Robert Sarver saab liigast bänni uue seksi- ja ahistamisskandaaliga;
– Jimmy Butler, Tyler Herro ning Bam Adebayo, kelle mulli-play-off‘ist läks peaaegu kogu õhk välja pärast 2021. aasta play-off‘i;
– rookie Davion Mitchell, kes võib oma üliintensiivse kaitsemänguga anda Sacramento Kingsile uue hinguse, mis viib Kingsi isegi play-in-turniirile ja kui Kings suudab läbi turniiri lõpuks play-off‘i saada, siis HALLELUUJA!!! – ei lähegi play-off‘ide põuarekord Sacramentosse;
– Darius Garland, keda paljud pakkusid enimarenenud mängija favoriidiks ning kes on Cleveland Cavaliersi suurim lootus pärast Kyrie Irvingu draftimist;
– treener Rick Carlisle, juhul kui Mavericks peaks jääma tänavu play-off‘ist välja ning Pacers tõusma uuesti play-off‘i;
Ja nagu ikka – neil, kel on enim võita, on ka sama palju või enamgi võimalik kaotada. Isegi 74. NBA tšempionil Milwaukee Bucksil, kes tahavad tõestada, et nende tiitlivõit ei sõltunud pelgalt enam-vähem soodsatest asjaoludest ja Duranti liiga suurest jalanumbrist. Jaksu neile ja kõigile teistelegi!




