Suur oli paljude korvpallisõprade üllatus, kui Pärnu Sadama korvpallimeeskond teatas suvel oma kasvandiku Artur Konontšuki naasmisest kodumaale. Pikalt välismaal esmalt Tšehhi GBA akadeemias ja seejärel Southern Mississippi ülikoolis mänginud 21-aastane ja 201 cm pikkune väike äär vigastas eelmisel hooajal põlve ja seetõttu otsustatigi kolledžiliigas NCAA teha vaheaasta.
Kuigi Konontšuk on veel kaugel 100-protsendilisest vormist ning peatreener Heiko Rannula mängitas teda esimeses Eesti-Läti liiga voorus väga lühikeste vahetuste kaupa kokku vaid kümme minutit, näitas mängumees kohe oma kvaliteeti. Liepaja vastu rohkem kui poole aasta järel esimese võistlusmängu pidanud Konontšuk tuli vahetusest väljakule ja vajutas kohe nulli otsast kolmese ning kogus lõpuks vähese mänguajaga 9 silma, 4 lauapalli ja ühe resultatiivse söödu.
Korvpall24 võttis pärast kohtumist mehe ette ning vaatamata Gert Kullamäe jõulisele vahelesegamisele saime Konontšukilt väga põnevaid vastuseid. Teemadena käisid läbi: kolledžiliigast võetud vaheaasta, milliseks mängijaks on Konontšuk USA-s vormitud, kui palju erineb Pärnus mängitav korvpall ookeanitagusest mängust ja millisena näeb Konontšuk oma tulevikku.
Ütlesid, et see oli Sul üle seitsme kuu esimene võistlusmäng. Mis emotsioonid enne matši ja mängu ajal Sind valdasid?
Ärevus oli sees. Vaatasin, kuidas euromängudes oli täismaja, sõbrad olid siin, pere oli siin, siis juba kibelesin mängima. Praegu ka, alati kisub mängima. Ärevus oli sees ja läksin platsile mentaliteediga, et olen enesekindel ja midagi pole kaotada.
Räägi oma hetkeolukord lahti. Oled öelnud, et tuled siia vaheaastat tegema. Mida see reaalsuses tähendab?
Sellega on päris palju segadust ja küsimusi tekkinud, et tulin Pärnusse põlve ravima. Ülikoolitreeneriga oli enne Mississippist äratulekut pikalt juttu. Ta ütles mulle, et pole garanteeritud, et mu põlv taastub algavaks hooajaks sajaprotsendiliselt. Olin temaga nõus ja ta pakkus välja, et võin vaheaasta võtta ning koju jääda. See aasta mul USA-s justkui arvesse ei lähe. Küsisin, kas ma kodumeeskonna eest võin mängida ja selle peale vastati “jah”. Aga siinkohal on väga ranged reeglid, et ei tohi mingeid lepinguid ja sponsordiile sõlmida.
Ühesõnaga Sa oled puhas amatöörmängija?
Jah.
Aga kas see võib Sulle hiljem ikkagi probleeme tekitada, et mängid puhtakujulises profimeeskonnas, mis isegi eurosarja mänge pidas?
Ma siiani suhtlen Tšehhi Get Better Academy treeneritega ja nemad arvasid, et see võib päris riskantne olla küll, jah. Pärnu on ikkagi juba profitase ning see võib NCAA-s probleeme tekkida. Samas kolledžitreener ütles, et sellega ei tohiks mingeid probleeme olla ja reegleid sellega ei riku.
Aga pärast seda aastat on plaanis igal juhul tagasi minna või…?
Pigem see “või”, jah. Kindlalt ei saa ma midagi veel öelda, vaatame, kuidas see hooaeg kujuneb. Võib-olla jään Pärnusse, võib-olla jään Euroopasse. Vanemad sunnivad mind muidugi tagasi minema, et ülikooliharidus ikka kätte saada (Muigab.). Seal saab stipendiumi peal õppida ja loll oleks sellest ära öelda.
Mis Sa USA-s kõige rohkem õppisid, olles üksinda võõras riigis, kus on hoopis teine kultuur?
Seal on täiesti teine maailm, teine kultuur, teised inimesed. Õppisin, kuidas olla avatud. Seal on inimesed kõik hästi avatud. Samamoodi on seal kõik hästi positiivsed. Ka siis, kui päev on halvasti läinud, on kõigil pea ikka püsti ja ollakse positiivsed. Selle võtsin sealt kaasa.
Ja mis Sa sportliku poole pealt juurde õppisid? Üritati Sind teistsuguseks mängijaks vormida või muutusid hoopis ise kuidagi?
Eks veidi ikka roll vahetus võrreldes sellega, kui mängisin veel KK Pauluse U16 ja U18 eest. Veidi on ikka muutunud. Kui varem olin rohkem palliga ja tekitasin olukordi iseenda jaoks, siis nüüd hakkasin jooksma näiteks stagger‘eid (stagger on pallita olukorras kaks järjestikust näoga samas suunas pandud katet – toim.), “nelja” peal hakkasin katteid panema ja pick & pop‘i mängima. Minu roll USA-s oli väljak laiali tõmmata, otsida oma kohad ja oma visked võtta.
Nii et tegutsesid ääre peal “kolme” ja “nelja” peal?
Just nii.
Kas mõnikord lükati ka “kahe” peale?
“Kahe” peale lükati ka, muidugi. Kohati pidin isegi “viie” peal olema.
Mida Pärnu peatreener Heiko (Rannula) Sinust ootab?
Seda ei tea kunagi. Kaksteist meest, näiteks kolm saavad vigastada, siis ei tea kunagi. Pean kõikideks positsioonideks olema valmis. Päris “ühe” peale Heiko mind ei lükka, aga olen valmis “kahest viieni” mängima. Arvan, et see ongi minu tugevus, et olen universaalne mängija ja suudan kõikidel positsioonidel mängida.
Kas vastab tõele, et tänapäeval vaadatakse positsiooni selle järgi, kus sa kaitses hakkama saad, mitte selle järgi, mida sa rünnakul teed.
Jah, täpselt nii. Ka Mississippis ütles treener, et võib mind “kolme” peale mängima panna, aga küsimus on selles, kas suudan vastaste “kolme” kaitses kinni hoida. Kui ma ei suuda kaitses mingi positsiooni mängijat kinni võtta, siis mind seal rollis kasutada ei saa, sest mäng algab ikkagi kaitsest.

Sul on hea kontrast USA-st siia kohalikku liigasse tulles. Milline on taseme erinevus ja kas on ka mänguliselt suur vahe?
On küll. Arvatavasti kõik teavad, et USA-s on mäng palju kiirem. Nii oligi. Ülikoolis on rünnakuaeg küll 30 sekundit, aga vahepeal tulid visked ka nii, et 26-27 sekundit jäi veel kella peale. Siin saadakse lauapall, tagamängija tuleb rahulikult üle, võetakse positsioonid üles ja hakatakse liikumisi mängima. Seal päris nii ei ole. On kiire mäng – esimene lahtisööt, teine sööt ja vise kohe peale. Üks-üks olukorrad kasutatakse kohe ära. Isegi üks-kahe vastu kiirrünnakud kasutatakse seal ära, minnakse pea ees sisse.
Oota, USA-s panete kohe peale, kuigi rünnakuaega on justkui rohkem?
Just nii. See ei kõla loogiliselt, aga nii on (Naerab.).
Kas see on treeneri taktika või lihtsalt kõik panevad nii?
Ütleks, et ikka peaaegu kõik, jah. Treener hakkab su peale pigem karjuma, kui sa ei viska. Kui vaba oled, siis pead viskama. Kui mismatch‘i (ebavõrdne vahetus – toim.) olukorrad on, siis pead need ära kasutama. Muidugi kõik treenerid seal nii ei mängi. On eurooplastest treenerid, kes mängivad teistsugust mängu, näiteks Gonzaga ülikool. Neil on täiesti teine stiil, mis meenutab rohkem Euroopa korvpalli. Minul oli Ameerika treener ja meie mängisime kiiret mängu.
Ülikoole on NCAA-s sadu ja sadu. Kui palju mängijaid Sinu meeskonna nimekirjast peavad reaalseks lõpuks lüüa läbi ka profikorvpallis? Kas see on esiviisik, seitse-kaheksa meest või kõik?
Eks kõik tahavad. Konkurents on väga suur. Siin Euroopas on hoopis teine situatsioon. Seal paljudel muud polegi peale korvpalli. Tulevad tänavatelt ja kui korvpallis läbi ei löö, siis jäävadki tänavatele.
Ongi nii hull?
Nii ongi. Mõtle, sa peadki sellistega konkureerima. Ega see kerge maailm pole seal.
Kuidas Sa siis konkureerid meestega, kellel on eluliselt tähtis läbilöök, aga Sul on alati võimalus tulla tagasi Eestisse ja ei juhtu midagi hullu?
Raske. Pead sama palju või rohkem vaeva nägema.
Toimetaja vahemärkus: Intervjuud tuleb segama Pärnu abitreener Gert Kullamäe, kes nõuab Konontšukilt mänguvormi, et saaks pesumaja jaoks koti kokku pakkida. Ajakirjanik palub veel kaks minutit armuaega ja lepitakse kokku, et Konontšuk ei pea päris püksata juttu lõpuni rääkima.
Kus me jäime? Ahah! …eurooplaste trumbiks peaks olema targalt mängimine ja tegelikult seal hinnatakse selliseid mehi, kes mängivad peaga ja kelle korvpalli IQ on kõrge. Ameeriklased ise, kes tulevad otse keskkoolist, teavadki ainult üks-ühe vastu mängu, aga mängulugemist neil nii palju ei ole. Sellega saamegi meie kompenseerida seda vahet.
Kui ameeriklased Eestisse mängima tulevad, siis tihti paneme juba mõtetes mehele tärnikese külge, et ju ta tuleb siia vaid oma statistikat tegema. Kas sealse ülikoolitreeneri peamine ülesanne ongi need individualistid meeskonnana mängima panna?
Muidugi. Treener peab kohe hooaja alguses freshman‘id (uustulnukad – toim.) paika panema, kuna nad esimene aasta tulevad ja arvavad, et võtavad palli ja hakkavad kohe lahendama. Ei ole päris nii. Ülikoolis on üsna range süsteem ja nii kergesti treener ei lase seal igal mehel ette võtma hakata. Kui treener midagi ütleb, siis sa pead ka seda tegema.
Aga kui USA-sse läheb üks Eesti mees, kes pole päris sellise “murdja” mentaliteediga, siis ongi nii, et pigem söödab palli ja laseb teistel rohkem teha?
No mina olengi tegelikult mängija, kes ei võta ise üks-üks kedagi väga ette ja rünnakuaja lõpus annan palli pigem ära. Ma lihtsalt täidan teisi rolle ning teen seda, mida treener tahab ja saan oma minutid sealt.
Ehk siis sealsed treenerid oskavad hinnata seda mängu, mida Sina suudad pakkuda?
Jah. Mul Mississippis oligi vabam mäng, sest kui ma sinna läksin, siis hakkasime õppima asju, mida me Eestis õpime 14-15-aastaselt. Kuidas kaitses rotatsioonid toimuvad, kuhu rünnakul katteid panna või kuidas pick & pop‘i mängida. Selliseid asju õpetatakse seal ülikoolis. Mina juba oskasin neid asju ja olin teistest ees ning treener lasigi mul seeläbi vabamalt mängida. Võisin vahepeal isegi improviseerida ja tal polnud selle vastu midagi.
Kas nüüd Pärnusse tulla ja siin justkui uuesti alustada on kuidagi teistmoodi tunne, kui esmakordselt USA-sse minekul oli?
Kolm aastat olen välismaal mänginud ja nüüd uuesti kodumaal. Muidugi mäng on väga erinev. Seal väga liikumisi polnud ja oli vaba mäng. Nüüd tulin siia ja paugupealt pidin selgeks õppima 30 liikumist. Õppisin pähe, aga pea on nii sassis. Tänagi paar korda läks segamini (Naerab.). Õnneks sain ikkagi õigesse kohta joostud. Midagi hullu pole, aga tuleb rohkem peaga mõelda ja kuulata treenerit.
Mida Heiko Rannula teeb, kui 30 liikumisest üks peas ei ole ja oled vales kohas?
Ta annab sulle kohe teada. Trennis olen ka päris korralikult puitu saanud selle eest.
Toimetaja vahemärkus: Taas ilmub pilti Gert Kullamäe, kes kauem pole nõus enam ootama ning oleme sunnitud intervjuu otsad kokku tõmbama.
Viimane küsimus. Kes trennis viskevõistluse võidab, kas Sina või Kullamäe?
Gert Kullamäe: Mina muidugi! Mis loll küsimus see on?
Artur Konontšuk: Gert on roostes juba, võib temaga viskevõistlust teha küll (Naerab.).




