Close

Anna Gret Asi oma USA debüüdi eel: keegi pole nii domineeriv, et tema tagant oleks võimatu silma paista

-Anna Gret Asi | Foto: Siim Semiskar

Eesti naiste korvpalli ühe suurima talendi Anna Gret Asi jaoks algab uus hooaeg suure sammuga edasi, kui mullu Tartu Ülikool/Kalevi naiskonna Eesti meistriks viinud 19-aastane ja 178 cm pikkune tagamängija hakkab mängima Arizona ülikooli eest USA kolledžiliigas NCAA.

Aastaid ka Eesti naistekoondisesse kuulunud tartlanna on juba pikalt Arizonas kohal olnud ja treeningutel kõvasti vaeva näinud. Korvpall24 portaalile antud intervjuus rääkis Asi muuhulgas seda, kas mullu NCAA finaali jõudnud naiskonnaga liitumisel oli kartust või ärevust ka ning kuidas ta hindab oma võimalusi nii tugevas seltskonnas platsile pääseda.

Su korvpallikarjääris seisab ees nüüd täiesti uus teekond. Kuivõrd oled kursis mis Sind USA-s ees ootamas on?

Olen siin nüüd mitu kuud olnud ja treeninud koos võistkonnaga. Nii palju oskan öelda, et kiirused ja jõud on täiesti teised võrreldes Eestiga. Trenni teeme päris kõvasti, aga preseason (n-ö eelhooaeg – toim.) on veel ees, mis peaks olema füüsiliselt päris raske. Jõusaalis on kõvasti rassitud ja jõudu on juurde tulnud. Ees ootab iga päev endast 110% andmine, enda koha eest võitlemine ja positiivse suhtumise hoidmine. Midagi kerget ei ole, aga võistkonnaga koos on lihtsam ja meeleolu positiivne.

Teadupärast mängib Arizonas ka Kerr Kriisa, kas oled ka temalt mõne hea õpetussõna või vajaliku infokillu saanud?

Kerriga natuke ikka olen vestelnud, jah. Erinevatel teemadel.

Suvine periood on korvpalluritele aeg, mil end arendada. Kuidas Sinul suvi selles osas möödus?

Minu suvi oli üsna tihe. Juunis tegin Tartus iseseisvalt trenni. Pidin koormusi jälgima, sest luuümbrised jalgades hakkasid vahepeal jälle tunda andma. Juuli alguses jõudsin Arizonase ülikooli juurde ja trennid hakkasid üsna kohe pihta. Sellest ajast saadik on kõva töö käinud. Väike areng on toimunud, seda julgen öelda.

Kas teadmine, et tuleval hooajal hakkad mängima Arizonas, muutis kuidagi ka Sinu suviseid treeninguid?

Üleliia mitte, sest üle poole suvest ma juba olin siin. Ettevalmistus Eestis oli pigem tagasihoidlik. Mainisin juba enne, et pidin koormust jälgima, sest eesmärk oli võimalikult tervena ülikooli juurde jõuda. Tartus tegin ülikooli jõusaalitreeneri antud kava ja Jano Kuntsiga põrgatusharjutusi, iseseisvalt viskasin ja mõned võistkonnatrennid olid ka veel juuni alguses.

Mis tundega Sa kodust nii kaugele läksid? Kas minek oli rahuliku südamega või oli veidi ka kartust ja ärevust hinges?

Eks kurb oli ikka empsist ja vanaemast nii kaugele kauaks ajaks ära minna, sõbrad jäid ka kõik maha. Aga see, mis ees ootas, oli põnev ja minu arenguks kõige mõistlikum samm. Väga ei kartnud, aga ärevust oli küll, sest ei teadnud, mida oodata.

Kui palju Sa treeneriga suhelnud oled? Ehk oskad öelda, milline võiks Sinu roll tuleval hooajal olla?

Natuke on treeneritega mõtteid vahetatud, aga eks neil on ka kiire ja pole individuaalselt tulevasest hooajast vestlust veel olnud. Ise arvan, et mul on võimalus mänguaega saada küll, kuid süsteem on minu jaoks veel väga uus ja harjumisega läheb kindlasti aega. Pean saama kiiremaks ja tugevamaks, siis olen ka võimeline teistele keha rohkem vastu panema.

Mis on isiklikus plaanis see resultaat, millega võiksid tuleva hooaja lõppedes rahule jääda?

Tahan saada võimalikult palju mänguaega ja iga päevaga üha rohkem võita treeneri usaldust.

Aga äkki oled mõttes endale ikkagi mõne konkreetse eesmärgi ka seadnud?

Eks mõttes ikka mingid eesmärgid on, aga väga palju pingeid endale peale ei taha panna, sest meil on väga sügav võistkond. Aga keegi pole nii domineeriv, et tema tagant oleks võimatu silma paista. Võtan päev korraga ja teen isikliku arengu jaoks kõik endast oleneva.

Sa oled olnud Eesti liigas domineeriv jõud. Usud Sa, et selle najalt on võimalik ka USA ülikoolikorvpallis tegusid teha või tegelikkuses on veel pikk tee käia?

Selleks, et USA-s kohe tegusid hakata tegema, oleks ikka natuke tugevamaid mänge vaja olnud. Kui eelmisel aastal oleks Balti liigas mängida saanud, siis tunneksin end sel hooajal kindlasti enesekindlamalt. Aga pole hullu, eks ole näha, kuidas mul see esimene hooaeg siin minema hakkab.

Mis ajendas Sind üldse USA-sse minema, oli see korvpall või siis sümbioos korvpallist ja haridusest?

Eks see USA korvpall on natuke teine teema – alustades võimalustest, mida pakutakse, ning kuidas siin see spordikultuur on ikka nii oluline. Kooliga sidumisest hakkasin alles mõned aastad tagasi mõtlema. See on super, kuidas sportlasi akadeemiliselt aidata soovitakse. Siiamaani olen väga rahul, et selle sammu otsustasin astuda.

Kui räägime kaugemast tulevikust, siis mis on see suurem eesmärk või verstapost, kus sooviksid end salamisi pärast Arizona etappi proovile panna?

Ise usun, et Euroliiga tasemele võiks välja jõuda, aga eks elu näitab, mis saab. Võtan päeva korraga, töötan enda kallal ja proovin võimalikult terve püsida.

scroll to top