Close

Keerulised ajad üle elanud Leemet Böckler: aega enam raisata pole, pean saama tiimi üheks liidriks

-Leemet Böckler | Foto: Siim Semiskar

Eesti omavanuste üks andekamaid korvpallureid Leemet Böckler on rohkem kui pool aastat suurelt pildilt olnud täiesti kadunud, kuna viimase võistlusmängu enne rasket jalavigastust tegi 20-aastane ja pea kahemeetrine noormees 2020. aasta detsembris.

Oma debüüthooajal Saint Mary’se ülikooli eest enne traumat kõigest kaheksa kohtumist kirja saanud Böckler oli just head hoogu leidmas, kui eelmise aasta detsembri alguses paugutas Texas Southerni vastu 20 punkti ja nädalapäevad hiljem viskas San Jose State’i korvi 11 silma. Siis tuli aga vigastus, mis kiire viskega tagamehe hooajale kriipsu peale tõmbas.

Aasta varem koroonaviiruse tõttu lõpetamata jäänud hooajal TalTechi särgis Paf Eesti-Läti liigas keskmiselt 13,5 punkti visanud Böckleri NCAA debüütaasta numbriteks jäid keskmiselt 10,9 minutit ja 5,5 punkti.

Korvpall24 portaalile antud intervjuus rääkis andekas tagamängija, kui keeruline oli uustulnukana võõras keskkonnas pikalt vigastust ravida ja kaaslaste mänge kõrvalt vaadata. Tuleviku osas on sihikindlal mängumehel aga plaanid tehtud ja töö käib selle nimel, et ennast ookeani taga korralikult pildile mängida.

Mis tunnetega vaatad praegu tagasi oma esimesele hooajale USA ülikooliliigas?

See oli mu praeguse elu kõige raskem aasta nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Uues keskkonnas elamine ning kaua vigastatud olemine ei aidanud mu heaolule üldse kaasa. Raisku ma seda aastat õnneks siiski ei lasknud ja jään rahule sellega, mida teha sain. Aga juba eelmise aasta lõpu poole oligi sisuliselt juba siht võetud järgmise hooaja peale. Esmalt oli vaja terveks saada ning siis kevadel ja suvel ennast paremasse vormi viia ja hoolitseda, et vigastust enam ei korduks.

Kuivõrd erinev on Sinu igapäevaelu USA-s võrreldes koduga Eestis?

Kui aus olla, siis tavaelu ei erinegi minu arvates väga. Päevakava on USA-s sama nagu siis, kui ma veel Audenteses õppisin: hommikul trenn, siis kooli ning pärast kooli uuesti trenni. Ainuke vahe, mille ma võiks välja tuua, et koolis pole minu jaoks nii suurt koormust ning trennid on suurema intensiivsusega.

Millised on need suurimad erinevused korvpalliväljakul võrreldes Eestis kogetuga? Kas midagi tekitas alguses ka hämmingut?

Sain kohe alguses aru, et USA-s on selline tiimikaaslaste käimatõmbamine ehk hype‘imine väga tähtsal kohal. Pidevalt tuletati meelde, et tuleb teisi toetada. Meile öeldi, et kui endal hästi ei lähe, siis tuleb teistele kindlasti kaasa elada ja aidata neil parem olla. Suureks erinevuseks on ka see, et kui Eestis mängisin juba meeste vahel, siis ülikoolis olen taas endavanustega koos. Annab tunda, et kogu see keskkond on teistsugune, arvestades veel Ameerika kultuuri ka võrrandisse sisse. Hämmingut tekitas mul alguses see, kuidas trennid on üles ehitatud. Koormuse poolest oli okei, aga kuidas ja mis harjutusi treenerid kasutavad, oli mu jaoks täiesti uus kogemus.

Oled oma hea sõbra Matthias Tassiga samas ülikoolis. Kui palju on tema Sind aidanud ja kogu olukorda lihtsamaks muutnud?

Tass oli väga suureks abiks kohe algusest peale. Ta aitas mul eluga seal kohaneda ja oli ka korvpalli osas suureks abiks. Tekkis palju selliseid momente, kus oli kohe hea eesti keeles Tassi käest üle küsida mingeid asju. Aga üldiselt teadsin ju, et tema juba sealse vana olijana on mulle kohe algusest tugisüsteemiks ja mina siis, nii palju kui saan, proovin teda palliplatsil vastu aidata.

Milline näeb välja Sinu tavaline päev ülikoolis?

Tavaline päev oleneb palju sellest, mis hooaja osas me oleme, kas alguses, keskel või on mängud juba läbi. Näiteks tavaline juuni päev oli selline, et kella 7-st hommikul oli individuaaltrenn, kell 9 oli meil üks suvekursuse tund, mis kestis umbes 2,5 tundi. Pärast seda oli endal vaba aeg ning kella 14-st ootas ees jõusaal ja siis alates 16.00 mängisime satsiga 5-5. Minul muidugi see intensiivsus polnud jalavigastuse tõttu üldse nii kõrge kui teistel. Mu põhirõhk oli jõusaalil ning platsil korvi lähedalt visketehnikat tehes. Eks need päevad kippusid ikka väga raskeks minema ja seda oli teiste pealt hästi näha.

Kuivõrd keeruline oli sealse eluoluga kohaneda? Kas koduigatsust ka ette tuli?

Nagu enne mainisin, siis tänu sellele, et Tass ka seal on, polnud üldsegi raske eluga ära harjuda. Eks ikka olid momendid, et parema meelega oleks kodus, mitte seal, aga need läksid sama kiiresti üle, kui tulid. Sõbrad ja tiimikaaslased aitasid kõigele sellele kaasa.

Lõppenud hooajal said vigastuse tõttu mängida üsna vähe, kas Sul on teada, kui palju Su roll tuleval hooajal võiks suureneda?

Nii palju, kui ma peatreener Randy Bennettiga olen nelja silma all rääkinud, siis tema ootab minult nüüd sel hooajal palju. Ta ootas tegelikult juba sel hooajal, aga vigastus tegi oma osa ära, et ma ainult kaheksa mängu saingi. Mina ja esiviisiklane Alex Ducas saime paari päeva sees mõlemad vigastada ning peatreener mainis mulle, et kui ma vaid terve oleks, siis esiviisikukoht oleks minu oma. Seega, uuele hooajale vastu minnes tean, et ma ootan ise endalt palju ning ka treener tahab, et saaksin üheks vedavaks mängijaks.

Milline on Su läbisaamine võistkonnakaaslaste ja treeneritega?

Kõikidega on mul läbisaamine väga hea. Meil ongi tiimikeemia suurepärane. Kui kellelgi on abi vaja kas kooli, korvpalli või millega iganes, siis leitakse probleemidele alati lahendus. On selline ideaalne keskkond, kus näen iga päev samu inimesi ja pole mingeid probleeme.

Kuidas Sa hindad oma arengut sellel raskel aastal? Millised olid suuremad edasiminekud?

Tunnen, et füüsiliselt ma ei arenenud nii, nagu tahtsin. Aga see on mõistetav, kuna ma korvpalli mängida ei saanud. Tunnen hoopis rohkem, et arenesin vaimselt, kuna kogu see jama, mis mul toimus, ei murdnud mind. Siit edasi oleks kõige enam vaja arendada kaitsemängu, sest see teeks mind aina kasulikumaks mängijaks. Treenerid minu ründemängu osas mures pole, sest nad teavad, mida ma seal suudan teha.

Kuidas Sul suvine periood möödus? Kas leidsid aega ka puhkamiseks?

Puhkamiseks mingi aeg ikka oli, aga enamus ajast kulus trenni peale, et algavaks hooajaks tagasi vormi saada ning loomulikult paremana tagasi tulla.

Öeldakse, et suvi on parim aeg vanade oskuste arendamiseks ja uute õppimiseks. Kes Sul suvisel perioodil abiks on?

Ma rassisin igapäevaselt saalis ikka koos Sixten Tomingasega, kes aitas mul tasapisi tehnika taas paika panna, et kui tuleb luba taas täies mahus trenni teha, siis olen valmis selleks. Tarmo Tiits aitas mul jõusaalis jalga taas tugevaks saada ning hoolitses ka suure eesmärgi eest, et ma uueks hooajaks parimas vormis oleksin.

Milliste ootustega uuele hooajale vastu lähed?

Pean näitama, et olen mängumees ning suutma ennast pildile mängida. See tähendabki sisuliselt seda, et pean saama tiimi üheks liidriks. Seda ootab minult ka peatreener ning ta teab, et olen selleks võimeline. Esimene aasta läks nii kiirelt mööda, et tõele otsa vaadates, aega enam raisata pole.

Kellele hoidsid pöialt suvel Tokyos peetud olümpiamängude korvpalliturniiril?

Hoidsin mõlemaid pöidlaid Sloveeniale ning Luka Doncicile, sest see on täiesti ulme, mida ta korda suudab saata. Mulle meeldib teda vaadata. Muidugi hoidsin pöialt ka Austraaliale, et nad oma medali lõpuks kätte saaksid. Saidki. See on meie koolis suure tähtsusega sündmus, sest Patty Mills, Matthew Dellavedova ja Jock Landale on kõik St Mary’se mängijad olnud.

scroll to top