Eesti noortekoondislasel Henri Veesaarel on olnud tänavu ülimalt tormiline suvi, kui mõne kuu sisse on 17-aastasel ja 211 cm pikkusel mängumehel jäänud debüüt Eesti rahvusmeeskonna särgis, võimsad esitused U18 vanuseklassi Euroopa Challenger turniiril tugevate korvpalliriikide vastu ja hiljuti ka kaasamine oma koduklubi Madridi Reali esindusmeeskonna treeningutele.
Korvpall24 tegi Veesaarega sel suvel kaks intervjuud, mille paneme siinkohal kokku ja toome oma lugejateni ühe loona. Esimese usutluse tegime mullu Madridi Reali järelkasvutiimi eest ka noorte Euroliigas pallinud Veesaarega Eesti rahvuskoondise treeningul enne mänge Islandiga, kui noormees üsna viimasel hetkel koondisesse kutsuti. Teine intervjuu osa on tehtud vahetult pärast rahvuskoondise võidumängu Islandi vastu, kus Veesaar debüteeris meestekoondises vägeva pealtpanekuga.
Eesti viimaste aegade üks talendikam mängumees räägib intervjuus oma tegemistest Madridi Reali superklubis, esimestest rahvusmeeskonna trennidest, koondisekaaslastest, NBA eeskujudest ja tulevikust. Intervjuu teises pooles muljetame Islandi mängu emotsioonide üle.
Sind kutsuti sel suvel esimest korda meeste koondisse. Kas see oli Sinu jaoks ka väike üllatus, et said Eesti mõistes ikka väga noorena selle sammu ära teha?
Kindlasti oli tegemist üllatusega. Sain poolteist tundi enne esimest treeningut teada, et pean kohale tulema, sest palju oli vigastusi ja oli abi vaja.
Kuidas esimesel treeningul end tundsid? Kas alguses oli aukartus, kui väljakule astusid ja nägid, kes on ees ootamas?
Esimesed viis minutit oli, aga korvpallur peab olema mõistlik ja mõtlema sellele, et tuleb mängida ja ei tohi hakata midagi kartma. Muidu ei saagi hästi minna. Kõik võistkonnakaaslased aitasid ja elasid kaasa. Väga mõnus oli.
Teame, et noortekoondises ning meestekoondises on teatud taktikalised nüansid samad. Kui palju lihtsamaks tegi see lühikese etteteatamisajaga treeningule sisseelamise?
Kindlasti tuli see kasuks. Eelmine aasta oli meil ka korvpallikodu ja sealt oli nüüd natuke nüansse meeles. Tegime esimeses trennis vaid neid kombinatsioone läbi, mis olid ka noortekoondistes, et kõik saaksid kaasa teha ja teaksid, mida teha. Pärast treeningut käisime treeneritega asjad läbi, mis oli väga kasulik ja sain kõik kombinatsioonid teada.
Mängulistes olukordades oli Sind tihti Maik-Kalev Kotsariga vastamisi näha. Kui tugev Kotsar on?
Füüsiliselt? Tugev on! Ei oska midagi muud vastata. Omaette tüüp ja väga suur kapp (Muigab.).

Kui tugevad mehed olid Sul noorte ja madalama liiga tasemel vastas Hispaanias?
Kotsari tasemele päris keegi ei jõua, aga on ikka väga võimsa kehaehitusega vendi. On mõned, kes esindusmeeskonnast käivad meie vahel treenimas ja on mõned veteranid, kes on ka väga füüsilised. Olen juba veidi harjunud endast tugevamate vastu tegutsema.
Millist elu Sa suurklubis elad? Esindusmeeskond on Madridis kindlasti kõige olulisem, aga kui palju tähelepanu saavad näiteks noortemeeskonnad?
Meie eest on väga hästi hoolitsetud. Söögid ja elamine on kõik olemas. Enamik ajast käime koolis, treenime ja muuks väga aega ei jäägi.
Kas nii tugevas klubis kui Madridi Real on olelusvõitlus igapäevane asi, et pead igal hetkel väljakul end tõestama, et oled kellestki parem?
Kindlasti mingil määral seda on, aga elame kõik siiski koos. Mõned elavad küll kodus, aga käime omavahel palju läbi ja seetõttu saame ka kõik hästi läbi. Me ei saa lubada, et läheme üksteisega kaklema (Muigab.). Oleme targad. Kui midagi tekibki, siis bossid tulevad meie juurde ja ütlevad, et me maha rahuneksime ning peaga mõtleksime.
Kui rasked on need hetked noorele mehele, kui olla kodust väga kaugel ja hoopis teistsuguses keskkonnas?
Emotsionaalselt pole väga hull, sest teised nüüdseks vanemad mängijad on ka seal nii palju juba olnud. Nad on samuti varakult kodust ära läinud ja aitavad nüüd sind. Vahepeal ikka tuleb koduigatsus, aga igal õhtul saab vanematega telefoni teel rääkida.
Kas sellisel tasemel noorteklubis on olemas ka psühholoogid, kes aitavad ja toetavad kaugelt tulnud mängijaid?
Psühholoogi otseselt pole, aga alati saab rääkida kellegagi. Treener ja bossid kuulavad ning üritavad sinuga mõistlikult suhelda.
Oled Sa selle otsuse enda sees teinud, et eesmärk on igal juhul saada profikorvpalluriks?
Profikorvpalluriks tahan kindlasti saada, selles pole küsimustki. Aga milline saab see teekond sinna olema, kas läbi ülikooli või minna kohe elukutseliseks, seda pole täpselt otsustanud. Eelistan ülikooli.
Ülikooli all pead seega silmas ookeani taha USA-sse minekut?
Jah.
Oled seal käinud end kellelegi näitamas või millised on plaanid?
Olen käinud visiidil, aga see on kõik. Pigem eelistan sellest hetkel mitte rääkida, kuna võivad tekkida huvide konfliktid.
Palju Sul keskkooli lõpuni veel on jäänud?
Üks aasta ja selle olen kindlasti Hispaanias.
Koondise peatreener Toijala ütles, et käis vaatamas U18 koondist ja tema arvates olevat see tase su jaoks liiga lihtne. Kas ise tunnetasid sama, et U18 pole enam sinu tase ja meeste vahele tulles on tegemist väljakutsega?
Kindlasti on suurem väljakutse meeste vahel mängida, aga kui U18 koondisega on mängud ette nähtud, siis ka mängin nendega.

Kas on mõni tippmängija, kelle põhjal oma mängustiili kujundad? Näiteks Kristaps Porzingis?
Otseselt teda väga ei vaata, aga on 4-5 mängijat, keda väga palju jälgin. Nendelt üritan midagi õppida, aga otseselt jäljendada ei taha.
Kes need on?
Mulle meeldib väga vaadata Karl-Anthony Townsi, Nikola Jokicit, Domantas Sabonist ja kas Joel Embiidi või Anthony Davist.
Seega ikkagi pigem number viied kui perimeetri peal mängivad mehed?
Ei ütleks, sest kui vaatame Jokicit, siis ta mängib vägagi perimeetril. Sabonis samuti ja Davis võib ükskõik kus mängida. Embiidi pealt on väga hea õppida jalgade tööd ja kuidas ta teeb oma selg ees asju. Enamasti oskavad perimeetri peal kõik neist mängida ja on samuti head viskajad.
Jokicist rääkides, siis temal on suurepärane sööduoskus ja väljakunägemine, mis isegi enamikest tagamängijatest parem. Kuidas Sinul on kummagi elemendiga?
Arvan, et söödan pika mängija kohta väga hästi, aga eks mängud näitavad seda.
Kuidas Sul Hispaania tasemel sellega on? Mis Sinu resultatiivsete söötude arv on või kas üldse jälgidki seda?
Hooaja keskel pole meil statistikaga nii hästi ja tõesti ei oska öelda, kui palju sööte tuli.
Kui oled palliga ja Sul on võimalus kas ise visata või sööt anda, siis kumba eelistad?
Arvan, et söötu anda, sest on toredam võistkonnakaaslast kaasata ning nii on kõik õnnelikumad. Alati oleneb sellest, mis olukord on kellelegi soodsam. Kui mul on vaba kolmene ja mees korvi all, siis söödan korvi alla.
Lemmikmängijad, keda nimetasid, on kõik NBA mehed. Kas Euroopast jälgid samuti kedagi või Su sihid ongi nii kõrgele seatud?
Sihid peavad olema kõrgel, sest kui kukudki napilt läbi, siis oled ikka kõrgele jõudnud. Mulle meeldib ka Euroliiga mänge jälgida, aga NBA-d näidatakse rohkem ja on lihtsam vaadata.
Hispaania on eeskätt suur jalgpalliriik, aga ka korvpall on väga kõva ja ilmselt populaarne. Kuidas on seal lood korvpallifänlusega? Kas Sind tuntakse tänaval ära ja Sinu pikkusest tulenevalt tullakse juurde rääkima?
Vahepeal on ka nii juhtunud ja pärast mänge või turniiridel tuntakse ära. Küll aga mitte nii väga, sest olen ikkagi noorteakadeemias ja pole veel esindusmeeskonda jõudnud.
Kui palju oli Sul mullu esindusmeeskonnaga kontakte? Kas peatreener Pablo Laso käis vahepeal vaatamas ja rääkimas?
Ikka käis vaatamas ja rääkisime, kuid midagi rohkemat polnud.
Nende treeningul Sa mullu ei käinud?
Ei käinud.

Edasine intervjuu osa on tehtud vahetult pärast Eesti ja Islandi maavõistlusmängu…
Sul on nüüd Eesti koondise ametlik debüüt tehtud ja alustasid kohe vägeva alley-oop’iga. Kas see tõmbas pinged maha?
Kindlasti. Enne mängu olid suured pinged peal ja natuke muretsesin, aga pärast Märt Rosenthali head söötu läks kõik rahulikumaks ja pinge oli ka kohe maas.
Kas see oli spetsiaalselt nii mängitud, et esimestel rünnakutel tuleb leida Sulle mingi hea variant?
Üldsegi mitte. Lihtsalt vedas ja Märt pani ülihea söödu õigesse kohta.
Päev enne maavõistlust oli ka mitteametlik mäng Islandiga. Kas see aitas natuke pingeid vabaks lasta või publiku ees oli hoopis teine asi?
Publiku ees on ikka teine asi. Aga pean ütlema, et see aitas kõvasti harjuda mängu kiirusega ja andis sisse tunde, kuidas platsil liikuda.
Kui Sa muidu noortega koos mängid, siis on see hoopis teine maailm võrreldes näiteks Eesti koondise meestega?
Kindlasti, sest siin peab olema palju kannatlikum. Noorteklassiga on füüsise vahe niivõrd suur.
Kuidas üldse oma mänguga rahule jäid? Eriti negatiivseid asju silma ei jäänud ja näis, et tegid oma asjad ära.
Tegin paar rumalust kaitses, mille üle olen kõige vihasem ja eksisin ka vabaviskel. Ülejäänu üle väga ei nuriseks.
Kui Toijala Sind sisse või välja vahetas, siis mis nõu ta Sulle andis?
Otseselt mängu ajal midagi väga polnud, aga enne mängu ütles, et naudi, võta rahulikult ja mängi oma mängu.
Kuidas meeskonnakaaslased Sind nende päevade jooksul toetasid ja aitasid?
Kõvasti, koguaeg innustasid ise tegema. See kindlasti aitas väga kaasa.
17-aastasena debüüt koondises tehtud ja võib vist öelda, et vähemalt 15 aastat veel koondist ees ootamas. Oled ise indu täis?
Olen. Ootan juba järgmist mängu!




