Eesti viimase kümnendi üks kõige kõrgemalt lennanud korvpallur Siim-Sander Vene on koondise seekordses aknas kõige vanem mängumees ning saatuse tahtel ka mängija, kellel koondisemängude järel kehtivat lepingut ühegi klubiga pole. Nimelt pakkis viimased kaks kuud lühiajalise lepinguga Prantsusmaa kõrgliigas Limoges’is pallinud 31-aastane ääremängija kõik oma kompsud Prantsusmaal kokku ja tõi koju ära.
Korvpall24 portaal tegi aastaid tagasi Kaunase Žalgirise klubisüsteemist välja kasvanud ja seejärel eri Euroopa tippliigades pallinud mehega intervjuu enne mänge Saksamaa ja Iisraeliga. Küsimuse peale, kas on juba mingeid variante õhus ka uue mängupaiga osas, vastas mees üsna kavalalt muiates: “Elame, näeme.”
Pikemalt rääkisimegi Venega Prantsusmaal saadud kogemusest, Limoges’i klubilisest organisatsioonist ning sellest, kui kurjaks fännid halbade kaotuste korral muutusid. Pikki aastaid Kaunase Žalgirises veetnud mehe käest uurisime ka tema vaadet Leedu tippklubi raske olukorra kohta ning proovisime välja pinnida, kas viimastel aastatel pole Kaunases kellelgi tekkinud head mõtet, et võiks vabalt leedu keelt rääkiva Vene tagasi Euroliigas pallivasse tiimi tuua.
Kas tulid Prantsusmaalt koondise juurde kõikide oma kompsudega?
Praegu igaks juhuks tulin, jah.
Limoges’i tagasi ei lähe?
Elame, näeme.
Kas klubi poolt on huvi või hoopis teiste Prantsusmaa klubide poolt?
Ütleme nii, et natuke mingisuguseid jutuajamisi on peetud. Täna ei taha midagi ära sõnuda, vaatame, kuhu suunas asjad jooksevad.
Kuidas kokkulepped on, kas mängid koondisemängud ära ja siis tegeled või agent ajab samal ajal asju ka?
Eks ta samal ajal ikka tegeleb. Hooaeg ju käib ja aega raisata pole. Kui midagi tekib, tuleb kiired otsused teha ja vaadata, mis edasi saab.
Mis seis seal Limoges’is oli? Mängisid viimased mängud ”viie” peal. Kas see oli seetõttu, et on jälle vigastustetont kollitamas või kasutati lihtsalt seal, kus kõige rohkem vaja oli?
Pigem selle pärast, et kuhu vaja oli ja kus tekkisid mänguliselt augud. Pigem selle pärast, aga nüüd viimases mängus said ka kaks suuremat vigastada. Ega see olukord neil seal praegu lihtne ei ole.
Kas see pallur, kelle asendamiseks Sind võeti, on nüüd terveks saanud?
Ta on juba peaaegu valmis. Mõned trennid juba tegi. Veel ei mänginud, aga pärast koondisepausi peaks juba mängima.
Kui võtta kogu Limoges’i organisatsioon, siis kuhu see paigutub Sinu välisklubide kogemuses. Kui hea seal mängijana olla oli?
See on ju väga pikkade traditsioonidega klubi, pea sada aastat vana klubi ja kunagi isegi Euroliiga meister olnud. Eks nende traditsioonidega ju kogu aeg kandub midagi edasi ja mingi professionaalsuse tase jääb. Täiesti normaalne ja igati korralik organisatsiooni poole pealt. Liiga palju asju, mille üle nuriseda, ei ole.
Teil tulid seal mõned päris koledad kaotused ka. Kas fännid olid väga emotsionaalsed ja hakkasid näiteks peatreeneri pead nõudma?
Ütleme nii, et prantsuse keelest ei saa ju mitte midagi aru, nii et sellega nüüd nii kursis ei ole. Nad ise ütlesid küll, et Limoges on nagu Prantsusmaa Žalgiris, kelle fännid on kogu aeg klubi taga. On korralik fännibaas ja kogu aeg möll käib. Jah, oli küll koledaid kaotusi ja saalist oli nurinat kuulda, aga seda ei tea, kas peatreeneri pead ka kohe nõudma hakati, nii teravaks päris ei läinud.
Kui Sa juba Žalgirise mängu tõid, siis kindlasti oled näinud ka videot, kus Žalgirise fännid nõudsid mängijatelt aru pärast Rytasele kaotatud mängu. Kuna oled pikalt olnud Žalgirisega seotud, siis mis tundega seda videot vaatasid?
Eks ta on nii ja naa. Ühtpidi on kõik arusaadav. Läheb ju kehvasti ja kodus Rytase käest veel korralik koslep ka saada, siis selles mõttes võib ju fännidest aru saada. Iseenesest positiivne käik. Nad ei tulnud sinna ju ründama ja asju loopima, vaid lihtsalt küsima, et mis häda on. Selles mõttes olid nad ju ikkagi klubi ja mängijate seljataga. Ollakse ühise asja eest väljas ja teisalt oli see väga positiivne, sest see sai Euroopas väga laialt kõlapinda ja usutavasti tuuakse aastaid seda nii mõneski kohas näiteks.
Sa oled Žalgirises pikalt olnud ja kindlasti Sul on seal veel sõpru. Kui palju Sa jälgid nende tegemisi?
Mõned sõbrad on ikka jäänud ja ikka jälgin. Mänge üritan, nii palju kui saab, ikka ära vaadata. Paraku vahepeal trenni- ja mänguajad kattuvad ning kõike ei näe, aga tulemused vaatad ikka üle, vahepeal natuke suhtled ja küsid oma küsimused jälle ära. Selles suhtes mingisugusel tasandil olen ikka kursis asjadega. Eks ma olin seal ikka nii pikka aega, nii et ma ei kujuta ette, kuidas sellest täiesti mööda peaks vaatama, et üldse ei jälgiks.
Kas Žalgiris on Sind pärast lahkumist tagasi ka kutsunud? Sul ju keel suus ja põhimõtteliselt oled neile kui oma mängija.
Ütleme nii, et kogu see organisatsioon on hästi kokkuhoidev ja me niisama ikkagi suhtleme. Mitte just tihedalt, aga suhtleme. Leedus käies ikka saan kellegagi kokku, aga mängimise poole pealt ühtki konkreetset asja pole olnud. Kui oleks Leedu pass taskus, oleks kindlasti hoopis teistmoodi.
Räägi korra veel oma kahekuulisest Limoges’i kogemusest. On See kuidagi teistmoodi ka, kui lepingu lõpukuupäev on hooaja keskel teada?
Eks ta natuke ikka on. Saad nagu mingitmoodi aru, et sa ei ole seal põhimõtteliselt täiskohaga tööline. Oledki asendustööline. Natuke ikka on tunda, aga samas see pole midagi ületamatut või miski, mis hullult segaks. Teed ikka omad asjad ära ja loodad parimat. Alguses, kui lähed, siis ju kunagi ei tea, et äkki jääd sinna ikkagi edasi või ei jää. Kogu aeg töö käib ja saad jooksvalt näha, mis tulevik toob.
Endise Kalev/Cramo mängija Demonte Harperiga rääkisite Kalevist ka või ta on juba need asjad unustanud?
Ikka. Tänu sellele ma teda natuke juba teadsin, et ta siin mängis. Sellepärast oli natuke parem minna, et üht venda vähemalt nägupidi teadsin ja kohe saime jutule. Kui Cramo CSKA-le ära pani, siis ikka tuli jutuks. Vahepeal sai mõnda asja meenutatud ja eks ta hoiab ikka natuke silma peal.
Kas Prantsusmaa liiga oli selline, nagu sa eeldasid? Jõuline ja kiire, kus välismaalased annavad tooni?
Jah, pigem küll. Viimasel õhtul, kui mind lennujaama ära visati, siis arutasime neid asju ka klubist ühe mehega ja jõudsime järeldusele, et enamik klubisid on suhteliselt ühtemoodi komplekteeritud ja on ühe malli järgi. Atleetlikkust on ikka omajagu.
Peaksid olema hetkel koondises kõige vanem mees, kõige noorem on 17-aastane. Kuidas ennast sellises rollis tunned?
Kui mina koondisesse tulin, siis minu ja kõige vanema mehe vahe oli veel suurem. Selles mõttes väga hull ei ole (Naerab.). Mis seal siis ikka on. Elus on ju igal pool nii, et on vanemaid ja nooremaid ümberringi ja see on lihtsalt üks osa sellest. Vanasti üritasin ise vanemate käest õppida. Nüüd üritan seda edasi anda, nii palju kui ma oskan, mis ma ise too hetk õppisin. Midagi erilist ei ole, kusagile kellelegi ata-ata ei pea minema tegema või näpuga viibutama iga asja peale, et tegid midagi valesti. Kõik on ju juba professionaalid ja teavad, mida võib ja mida ei või.
Kas tunned koondise eest mängides pinget ka, et mängid justkui uue lepingu nimel või hoiad need kaks asja ikkagi täiesti lahus?
Ei, ma ei arva, et midagi selle pärast nüüd hirmsasti juhtub. Võib-olla kellelegi annab see kindlust juurde, et jah, on terve ja vormis, aga mäng ei käi selles mõttes praegu lepingu nimel. Mäng käib ikkagi pikas plaanis MM-i nimel ja lühikeses plaanis esimese võidu nimel. Selle mõttega ei lähe mängule, et täna nüüd teenin siit lepingu. Lähed ikkagi mängu mängima ja võitma.




